Ändikäpp

Mull' tundub, et ma olen suhtluses saamatu. Võib täitsa olla, et ma olen oma ammetisse nii sisse elanud, et mu arust tuleb alati kõik täpselt täpselt selgeks teha, millal-mida-kuidas ja mis kõige tähtsam---kas ikka. See kas on kõige olulisem. Kas ikka toimub. Kus ja millal ja peenemaid detailuškaid saab selgitada veel üle, aga kas ikka on kõige kõige tähtsam. Nõnnamoodi olen juba sattunud arusaamatustesse vähemalt kahe inimesega. Sest ma kipun topelt- ja ka tripeltplaneerima oma tööst-vaba-aega.

Mnjah, ei teagi, kus siis see väljapääs siin on.

Aga muidu, minust rääkides, hehhehhee, olin maal kaks päeva. Täna olen ka ja oksatustan astelpajumarju. Mul on oksad ja marjad tuleb neist okstest eraldada. Lisaks on mul kollane miniämber männiriisikaid täis. Need tahaks purki suruda koos äädika jmsga. Riisikad sain eila metsast. Metsas oli mõnus nagu peaaegu alati, ilmaga ka vedas konsidering, st et pussnuge ei sadanud ja tuul ka ei lõiganud. Põnevamatest kuuldud (ja seejuures ära tuntud) metsahäältest võib mainida ruigamist. See ei tähenda, et mets vaikne oleks olnud. Oh ei, oh ei, lihtsalt ma ei tea ju, kas viuuu teeb parajasti hiireviu, tuuletallaja või pasknäär. Mis teha, oh häda! Isa ikka ütleb, aga mulle vat ei jää meelde selline info.

Võtsin oma seebikarbikese ka kaasa ja tegin ohtralt egotripipilte. Feissbukis võin nüüd nädal otsa iga päev prõufailipilti muuta.