Eile ma rääkisin telefoni teel kursaõega, kes ka töötab koolis ja küsisin, et kuidas siis muidu ka läheb ja ta arvas, et küllap ma tean isegi seda teise koolinädala lõpu tunnet. Tean küll jah, ja tore teada, et ma pole üksi. Sest üksinda selle koletu haridussüsteemiga, mis meil Eestis on, silmitsi seista, no on ikka kurb küll. Eile oli ikka täitsa kurb. Ma hirmsasti tahaks, et neist lastest saaksid tublid, normaalse psüühikaga ja üldiselt head inimesed, aga mu arust on nii koolisüsteem kui ka lapsevanemad igati selle vastu.

Töölt ma läksin koju, siis magasin, siis lebasin lihtsalt, siis peksin kõik kolm patja hästi kohevaks, jõud sai otsa, aga palju parem ei hakanud. Siis üritasin olla asjalik, aga õnneks helistas Ruts. Siis olin veel pisut asjalik ja siis juba läksin trenni ja kodus kuulasin raadioteatrit ja sõin purgi rosinaid ja kõrvitsaseemneid ja internetist leidsin veel ühe kirja, mis mind kohe väga rõõmustas. Praegu ongi kuidagi see hea, et kui on täitsa kurb-kurb, siis ikka tulevad abistavad käed ja õlad ja kõned ja kirjad mitmelt poolt. Isegi tundub, et masekas hakkab üle minema.
See ei ole ju tegelikult minu süü, kui neist lastest saab jälle üks põlvkond tuksis närvikava, halva enesehinnangu ja puuduliku tööharjumusega suuri inimesi, kelle jaoks elu ongi kannatus, midagi vahvat nad ette ei võta, sest loomulikult keegi ju ei toeta ja kõik on nende vastu ja ja ja. Aga ikkagi on tunne, et ma ju saaksin praegu midagi teha. Aga lapsevanemaid ma muuta ei saa, see on üks mis selge.