Lõpuks õnnestuski! Juba kaua-kaua, ehk alates ajast, kui soetasin diktofoni, olin tahtnud vanaema mälestusi lindistada, aga alati tundus kuidagi kohatu diktofoni välja võtta, käima panna ja siis paluda vanaemal korrata viimast viite lauset.

Aga täna, kui tundus, et ta nüüd hakkab ajaloo-juttu ajama, siis kraamisingi pilli välja ja panin käima. Ja tuligi ajalugu. Kohe pool tundi tuli. Siis ei tihand kinni panna ja nüüd on seal veel palju koristamisteemalist mula, sest sellega me tegelesime ka.

Siis veel seda ka, et ma nüüd hakkan vist esmaspäevast vanaema ametlikuks hooldajaks. Kuus sotti kukub igas kuus. Võib-olla muidugi ei saa ka, sest ma käin ju tööl. Eks seda näeb esmaspäeval sotsiaalabis.