Reisiärevus/enesehaletsus

Täna hommikust kuni õhtuni oli reisiärevus. Õhtuni sellepärast, et siis asendus see enesehaletsusega. Ja millest see küll tuli siis? Vot helistasin isale, et homseks saada autot korra. Suusoojaks küsisin ka, et kus ta on. Nii, Lembitus on emaga ja söövad steiki. Vat, kui tore, vanavanemad lapselapsel külas, nii arrrrmas. Nojah, lõpetasin kõne ära ja kohe vajus peale suur pilv. Nii kahju hakkas endast. Loomulikult ei kutsuta mind. Selleks on tuhat põhjust. Peale selle, et ma nii kohutavalt masendav inimene olen ja minuga lihtsalt igav on, võtan ma tõenäoliselt veel mõne väga hea isuga sõbra kaasa. Väga tõenäoliselt, sest harvad on korrad, mil ma üksi sinna läinud olen. Loogiš ju siis, et ei kutsuta.
Nüüd ma istungi kodus. Nii kahju on. Tahaks nutta, aga oleks vaja natuke mõjuvamat põhjust. Tavaliselt on sel juhul vaja vaid veidi mõelda olokaustile ja väikestele vanemateta surevatele lastele ja kohe läheb elu väga vesiseks. Naistepuna on ka otsas.