Jälle olen võtnud omale hiiglama palju asju kaela peale, mis tähendab, et jõuan kohe eriti vähesega ühele poole ja põhilise aja tegelen põdemisega, et mis mul jälle mis ajaks teha on ja näed, sinna jälle ei jõudnud.
Aga ikkagi, olen avatud spontaansustele, milleks ma ise praegu võimeline pole kuigivõrd, ja täna sain minna kinno, ups, vabandust, teatrisse. Laulupeo muuseumis ehk Teatrilaboris ehk Lasteteatris ehk siis selles majas, kus me Meetaga vilistlastena koolipidus käisime ja ühtlasi oli meiega seal kosmos ja nii ja naa ja paljut ei juhtund, lihtsalt, ohhoo-jajaa.
Aga teatris näidati Romeot ja Signet, tähendab, see polnud selline saal, oli selline suur tuba lihtsalt, ja kaks rida toole oli, täiesti intiimne kontakt kogu näitemänguga. Latsõkesi oli ka lastud etendusele ja üldse oli tubateatri maik man, aga ikka päris etendus oli. Mulle ikka ka Liina Tennossaar meeldib täitsa hästi.
Eile aga käisin sugulaste juures suures lootuses õppida, millest viimse hetkeni midagi välja ei tulnud ja kui ma oli enne veendunud, et laupäeval on loengud, siis sain ma uue võimaluse, sest selgus, et on hoopis pühapäeval ja mul on võimalus(täideti see soov ja kahetsus, et palun tehke nii, et praegu oleks eile) ikkagi mäele jõuda õigeks ajaks.
Ja nüüd, olengi üksinda kodus, vaatasin City of Godi ära, teisi filme olen siit laua pealt näinud ja rohkem ei taha näha neid.
Mati jälle trügib vägisi silma. Kui ma üksi päris olen, siis ta teab, et ma ei oska ei öelda ju talle. Oi, Matit nurjatut küll.
Ja lisaks on mulle skräppinud minu brasiilia sõbrants Prantsusmaa lapsehoidja karjääri aegadest. Appiiiii! Ma ei oska ju seda keelt tegelikult üldse!(vähemalt naiselikkus tuleb säilitada ja kiljuda õigel ajal, kui muud ei jõua)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar