rebast nägin

Meil siin lõunas on juba paar päeva täitsa lõpp kui ilus väljas olnud. Leevikesed puuduvad veel pildilt vaid ja Rutsi surematute sõnade järgi ka paaris hüppavad jänesed, et Hallmargi piltpostkaart täiuslik oleks.

Ah eeniveis, ma onju öisel aal jooksen termostassiga läbi linna neli korda nädalas. Nüüd enam mitte nii öisel, sest peale seitset juba kisub heledamaks. A täna ma nägin täitsa päris rebast üle Tähtvere tänava jooksmas. Jõe poole. Just enne Marjat kummitas üle tänava. Läks lihtsalt nii kiiresti ja vaikselt, et oli nagu kummitus. Loomulikult pidin seda vastutuleva jalakäijaga jagama, kes eemalt tuli. Ja loomulikult pidin ka bussis sellest rääkima. No ja üks õpetaja ikka kärpis pisut mu entusiasmi, sest ta oli mõne aja eest hommikul kuue aegu rebast üle Võidu silla jooksmas näinud.

Aga see rebane siiski. Nägi teine päris kobe välja. Viis mõtted kohe libarebastele ja kooljatele. Üliõpilasi on ju meil sealkandis ohtralt ja raamatus nad ikka üliõpilaste juures käisid...