Ahoi, meremehed!

Niisiis, ma ei usu, et ma saaks öelda, et ma olen nüüd selle asja ära proovinud, aga täna, ehk seitsmendal tööpäeval, oli hommikul juba väga vastumeelne tõusta, uudsusefaktor oli peaaegu täiesti kadunud, ja kurkide korjamine ei pakkunud enam mingit pinget. Õnneks oli täna esimest korda suhteliselt lihtne. Alguses oli kogu värk ainult ühes vahetuses ja minu rekord oli teisipäev, kui olin hommikul kella seitsmest kuni õhtul kaheksani põllul, pooletunnine lõunapaus läheb siis sellest niigi psikust tunniarvestusest veel maha. Pärast seda läks kahte vahetusse ja ma olin kohe alguses kindel, et ma tahan teha ainult ühe vahetuse päevas, inimkatsetel on ka ikka piirid. Ja kui need katsed enda peal läbi viia, siis veel eriti.

Niisiis, täna oli esimest päeva tüdimus. Muidu hakkab ka vaikselt igav. Nimelt Perniö on selline eriti väike koht, vallakeskus. Poed on siin küll, päeva tipphetk ongi siis, kui saab jälle poodi minna ja hunniku kaupa tuua, mis siis näost sisse ajada. Täna sõin ma peaaegu liitri jäätist, liitri hernesuppi, kaks taldrikutäit tatraputru singiga (see kraam oli kodust) ja hommikul veel müslit piimaga ja kolm vorstivõileiba. Võib täitsa ausalt öelda, et nälga mul tõesti pole praegu. Aga see on küll tore, et jäätist nii palju saab süüa. Odav on ta ka. Ja väga väga maitsev. Ükspäev oligi kõht haige suurest jäätisesöömisest. Aga ainult paar päeva suurte kogustega harjumist--ja ei midagi,

Muideks siin Debilias (nii on Perniö asula meie osa nimi) on veel igasugu eestlaste üürikaid. Peale korilejate on siin ka eestiehitajad. Vat need on alles loomakesed. Siukseid isendeid ma olen enne aint juutuubist ja feenoksi ees vilksamisi näinud. Kaine peaga neid ma näinud polegi. Suurema osa oma palgast lakuvad nad lihtsalt maha. Hambad on suitsetamisest rämekollased. Üleüldse suht võikad on nad. Siis nad panevad siin mitmekesi pidu, elavad ka mitmekesi. Jutud on neil sellised, et esimest korda nendega suheldes läks mul süda pahaks ja jäätist toopäev ei saanudki jäätist enam süüa. Aga kõigega harjub ja nüüd on mul neist juba lihtsalt kahju. Huivitavad isendid on muidugi.

Deem, aku hakkab otsa saama. Istun rõdul wifi paistel.

Aa, täna sain käia ka saunas. Saun oli järve kaldal, suur, tasuta. Ujumas käisin ka, väga mõnus oli. Piinlik tunnistada, aga sel aastal esimest korda.

Nüüd ma loodan veel kokku saada oma sõbra Fabrizioga, kes pesitseb Turkus. Eks näis, mis sest veel saab.