Televusser

Kuna mul on viimasel ajal nii pööraselt kiire ja üldse aega pole, vaatasin eile filme. Alustasin Golden Compassiga, aga kuna see oli õudselt paha kvaliteediga ja Meelile ei meeldinud ka, siis ei saand seda edasi vaadata. Teinekord siis. Muinasjutud on niiii mõnusad ju.
Sain plaadi siis ja vaatasin üksinda kõigepealt 1408 ära. Oli jah õudukas, aga kuna kohe alguses paistis, et peategelane on Kuussaki Džonn, siis ei saanud kinni ka panna. Kui jubedaks läks, hakkasin kerima, ja lõppeks sain vähem kui tunniga vaadatud. Kusjuures Urbi poega näidati ka korraks. Ja Monk mängis seal natuke. Teise filmiga läks natuke kauem, see oli No Reservations Kateriine Tseta Džõunsi ja Little Miss Šanšaini ja ühe lõualohuga mehega. Kokandusfilm. Alati selliseid filme vaadates on tunne, et võiks ka ju oma töösse kirglikult suhtuda.

Siis kepsutasin isa juurde autot laenama. Vaatasime filmi nimega Kõhn. Ja mõlemad olime ikka hämmaris. Mis tähendab, et ei söö? Ja mis tähendab, et oksendad toidu lihtsalt heast peast välja? Toit läheb raisku ju. Rõve ka ju igatpidi. Vabatahtlikult niimoodi, no ma ei saa aru. Kusjuures mulle paistis, et tegelikult need toitumishäiretega naesed on ikka üpris kõvad egomaniakid. Et mina ei mängi, kui ma ei saa endale järelraviks sama shrinki, kes mul siin olnud on. Peale selle, et neil pilt täitsa nihkes on. Ühel tüdrukul oli kaksikõde, kes oli ka jumala kõhn(45 kilo) ja tolle anorektiku arust oli õde liiga paks ja ta ei tahtnud tema moodi olla.

Aga muidu oli ikka hottdokk küll, vahtisin suu ammuli. Televiisor on üldse üks tore asi mu meelest.