Homme, st tegelikult juba täna sõidan odavlennufirmaga Inglismaale ja sealt põrutame Walesi, kus ma peaks rohkem ootama keskkonnaharidusega seotud projekti elluviimist, aga kuna ma sellest muhvigi ei tea(pole end kurssi viinud, loodan reisikaaslaste entusiasmile), ootan hoopis ärevusega kõmrikeelseid rongijaamasilte, mis on jäänud kustumatu mälestusena ajju pidama Tiiu-Mai Loko tundidest.
Aga enne, ehk nüüd sel nädalal, viibisin hoopis ühel teisel saarel, Hiiumaal. Natuke aega veetsin ka oma kinnisvaras, aga kuna sinna saabusid igasugu karvased ja sulelised, ehk teisisõnu Neegri ja Beriti pulmalised, siis lasin sealt jalga eriti kõrvalisse kohta Vanajõele, kus näeb hea õnne korral musta toonekurge, euroopa naaritsat ja teisi loodusharuldusi, tähendab teised ei tule praegu meelde, aga kindlasti neid on seal veel. Sealses metsas nägi ka lohutut vaatepilti maast, mis on mustikate all lookas, aga inimesi pole piisavalt, kes need koju viiks. Mustikaid oli ikka, nii et silme eest võttis kirjuks. Kuidas saab olla nii, et igast õiest tuleb suur mari. Mul on kuri kahtlus, et igast õiest võis ka mitu marja tulla. Aga selle üle pole vist mõtet vaielda.
Täna tulin tagasi, rebisin end vasta ööd ka internetti. Peale Vaike keegi plooge ei kirjuta, jama värk. Nüüd pean kirjutama veel äraütleva kirja onule Pariisist. Tahaks minna, aga mitte veel sel aastal.
Ja suennipaeev on mul seal Walesis, tagasitulles võib mind rünnata õnnitlustega laivis.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar