Kärdlas

Ma viimatsel aal kipun tarvitama suurtes kogustes kohvijooke, ja millegipärast on sel otsene tugev mõju lobapidamatusele.

Praegu on mul hädasti vaja siin kuulutada, miuke lill täpselt ikka elu on. Üleeila käisin õhtul Ukuga tantsuklubis tantsu vihtumas. Selle üle mul on kohe väga hea meel, et ma olen leidnud Uku, kellega käia seal. Kogu aeg olen sinna minna tahtnud ma (üritus toimub umbes täpselt neli maja edasi mu kodust), aga ilma kaaslaseta tundub jube nigel sinna kohale ilmuda. Aga nüüd hoopiski saab ühendada Uku ja tantsimise ja ohjeldamatu rõvetsemise seejuures. Õndsus!

Peale tantsimist läksin koju ja üritasin asju pakkida. Kott sai igast teiste inimeste kullerteenuse pakke täis ja nüüd on mul kuni pühapäevani mõned maikad, jakk, üks pika varrukaga asi, ühed teksad ja seelik. Loodetavasti pükstega ei juhtu midagi nüüd, sest nendega olen ma mõeldud kokku elama pühapäevani.

Pärast kolmetunnist und läksin rongi pääle ja jõudsin poole kümneks hommikul Magasini, kus sai süüa hommikust ja paar tundi magada ja siis lõunat ja üleüldse oli kõik täpselt nagu vanasti, kõik olid kohal, kes vaja. Lisaks kõigele muule leidis õnneliku lahenduse minu keniaalne piletiost, mis tagas mulle pileti Kärdlast Tallinnasse, aga mitte Tallinnast Kärdlasse, nagu plaanind olin.

Poole viieks jõudsin lennujaama, kus istusime kohvikus ja lahendasime pudeli veinuškat, et aga lend Kärdlasse oleks pisut meeldivam. Ja oli ka. Täksfrii poes sai odekapilve peale ja huuled lillaks. Lennukis jõudis lugeda läbi Kroonika, ära lutsutada kaks barbarissi kommi, vahtida õudusega, kuidas antud krõpsupakk aina rohkem õhku täis läheb (õnneks ei plahvatand). Lennukis sai veel tripijoogi ja kitkatitšanki. Siis veel lõbus asi selles lennukis on, et terariistu vist ei tohi võtta kaasa, küll aga on esiistme ees nool, mis näitab, kus on kirves:)

Niisiis, Kärdlasse viisime ka ühe taami, kes muidu läks Luidjale, aga tahtis Kärdlas Ave Alavainu juurest läbi astuda. Oma reisikoti jättis ta väljakule bussipeatusse varju alla. Lennujaama sildid olid küljes:)

Oja uulitsas ootas salativalik ja kohupiimakook. Siis tuli paar komplekti eriti mõnusaid külalisi ja õhtu jooksul lahendasime peaaegu kogu veinivaru ära. Kui normaalsed otsa said, siis tehti ots peale ühele vinho verdele, ühele Ungari veinile, ühele siidrile, aga manastirskaja izbaa jäi ikkagi järele.

Hommik oli veel eriti mõnus, kuna selgus, et päike on ka meie ellu ilmunud. Nüüd ma istun siin uues täiesti soovitamist väärivas Gahwa kohvikus, joon juba kolmandat tassitäit kuatemaala presskannukohvi sooooooooja:) piimaga, naudin herilaste head seltskonda ja kirjutan seda kõike üles, et kui ma kunagi viitsin oma neid kirjutatud asju üleüldse lugeda, siis äkki tuleb meelde ka see õudselt mõnus tunne, mis peal on. Nüüd ma vaatan, kas mu feissbuki kirjasõber on mulle kirjutand vastu. Mulle tundub, et tal on muga tõsised plaanid. Stalgin teda pisut ja kaen, mis pildid tal seal on.

Apteit: vetsus mängib siin raadio ja kui külm on, saab siin õues pleedi peale küsida. Ja üks taam räägib siin lestadest. Hmm, tea, kas kalapood on lahti turul... Jubedalt tahaks praelesta.