Valgustus!

Sellel tasemel prokrastineerimise kõrvalt, milleks ma võimeline olen(ja mida praktiseerin iga päev), ei ole võimalik tööl ega koolis käia. Ma mõtlen, kui tahad veel magada ja süüa ka. Et sellega füüsiliselt toime tulla, võib äärmisel juhul ainult trennis käia. Ja seda ma ka teen. Ma käin trennis. Ja ma tunnen end juba oma nahas päris hästi selle suure trenniskäimise peale. Nüüd mul oleks loomulikult vaja palju uusi riideid, sest hea enesetunne peab ju ka välja paistma, et kõik ikka näeks, kui hästi ma end tunnen. Seepeale tahab kogu maailm end ka hästi tunda ja siis hakkavad kõik meeletult agaralt treenima.
A treenimise kõrvalt ma peamiselt prokrastineerin jah. Uskumatu, kui palju see aega võtab. Täna vähemalt õnnestus pooleldi asjalikult prokrastineerida, tegin süüa, küürisin vannitoa ja esiku läikima(kusjuures esikuga polnud keegi midagi nii kaunist mitu kuud teinud), oma peidiku lükkasin ka vähe siledamaks. Ja nüüd on lauba õhtu, välja minna ei viitsi, kontserdid on kõik juba läbi ja keegi mind kuskile ei kutsu ka. Nojah, tegelt kutsuti, a nad nagunii juba keik seal Purju kandis ja minul on jama.
Prrrrrrooookkböää