Ma käisin ju eile juuksuris

Sada aastat polnud juuksuri juures käind. Päivi ju lõikas mul neid ja nüüd ma korra isegi kaksasin kääridega mõned jubedamad suled otsast, aga lõppeks nägi see kõik ikka piisavalt horribl välja ja läksingi Liina juurde. Liinaga käisin ma põhikooli ajal tantsutrennis koos. Vahepeal oli Liina saanud poisslapse. Tegelikult käis kogu see juuksevärk nii jube kähku, et me ei jõudnud üldse piisavalt uudiseid vahetada.

Kogu selle asja tulemus oli see, et eila õhtul sünnipäevapidul olin väga ilus, keik ütlesid. Millegipärast on nii, et lapsevanemate sõbrad pole kunagi kiitusega kitsid(vähemalt ses suhtes, mis välimusse puutub), a oma vanemad ainult mokaotsast aeg-ajalt poetavad. Noh näiteks siis, kui ma olin veel väikene ja hirmus oluline oli teada, kas ma siis ikka olen ilus või mitte. Ja kui emakese käest seda küsima läksin, siis tema vastus oli väga selge ja lihtne:"Pole sa ilus ega kole. Täitsa tavaline oled." Muidugi nüüdsel ajal, kui ma olen juba nii suur ( a mehele ikka pole saand), ja käin nende juures arvem, siis ikka aeg-ajalt öeldakse ka midagi ilusat.

Tööl ma ka eriti ausalt öeldes ei hooli, miuke Saara ma välja näen. Sest paratamatult on ju kotid silme all, silmaalused tumelillad, ja üldse laibanägu peas, kui inimene peab järjepidevalt pool seitse öösel luugid lahti lööma.
Aga täna ma siis nägin lõpuks ka ilus välja, ja komplimentidesadu ei tahtnudki lõppeda. Ja isegi üks laps joonistas mulle pildi pühendusega.

A ikkagi, nagunii, kui ma iga päev nii ilus oleks, siis kõik harjuks ära ja leiaks, et nii peabki. Ja igastahes on aeg-ajalt kuulda, kui ilus ma ikka olen, võrratult parem, kui sama tihti kuulda, et ma näen nii halb välja, ega ma ometi haige ole.