Käisin pallil

No lõpuks ometi sain ülikooli pallile.

Sel laupäeval murdsin traditsiooni ja ei läinudki isaga maale. Veetsin hoopis päeva vanaemaga, kes on isa ema muide. See vanaema on mul invaliid. Me juba ammu otsustasime minna Gruusia saatkonda sööma ükskord, aga polnud varem kuidagi jõudnud. Aga kui Meeli teatas, et hinnad tõusevad seal, siis polnud enam midagi jõuda, tuli invatakso kutsuda ja minna. Invatakso on muidu igati tore teenus, aga seda saab ainult lauatelefoni pealt kutsuda, mis on ju tegelikult mõttetu, sest telefoniautomaate pole enam mitte kuskil ja sedasi saabki taksoga ainult linna(no ütleme näiteks arsti juurde), aga tagasi enam ei saagi.
Kruiisisime siis kõigepealt sinna saatkonda, Meeli oli tööl ja tegi nii, et meil igati tore oleks. Üks Päivi vana sõber ka töötab seal, uuendasime tutvust pisut.

Tellisime nende lauatelefonilt pärast söömist endale takso ja kruiisisime maksimasse. Ostsime hunniku toitu, st mulle vähe ja vanaemale hästi palju, sest ma käin ju tema juures nagunii söömas ja minul läheb toit üldse kogu aeg halvaks ainult.

Maksimast jälle viis meid invatakso juba koitsa ära. Sealt ma läksin juba kleiti tooma ja sealt läksin koju, ja siis läksingi pallile. Pallil oli palju-palju tuttavaid, ja üldse piinlik-tuttavaid ei olnud, st et minuvanused enam ei käi seal. Juhhhuuu! Väga väga lõbus oli, deit tantsis ka peris broolt, ehkki väitis, et on täis. Sealt siirdusime edasi poslebalale. Kodus pidin pisut riideid vahetama, kleidile oli palju alkašši peale lennand. Koju jõudsin juba enne kuut(eelmisel aastal jõudsin nelja-viie ajal järgmisel päeval vist).

Ärkasin kell üksteist ja halb on olla. Kätes on suremise tunne ja jalg valutab. Üks naine põrutas tantsupöörete ajal minu jala pihta, aiai on täna.

Võib-olla kirjutan pallist teinekord veel, aga nüüd pean küll tegema midagi väga rasvast hommikusöögiks kohe.