Teate selle päikse osas ma pole üldse kindel enam

rebast nägin

2009-02-11T10:28:00.003+02:00

Meil siin lõunas on juba paar päeva täitsa lõpp kui ilus väljas olnud. Leevikesed puuduvad veel pildilt vaid ja Rutsi surematute sõnade järgi ka paaris hüppavad jänesed, et Hallmargi piltpostkaart täiuslik oleks.

Ah eeniveis, ma onju öisel aal jooksen termostassiga läbi linna neli korda nädalas. Nüüd enam mitte nii öisel, sest peale seitset juba kisub heledamaks. A täna ma nägin täitsa päris rebast üle Tähtvere tänava jooksmas. Jõe poole. Just enne Marjat kummitas üle tänava. Läks lihtsalt nii kiiresti ja vaikselt, et oli nagu kummitus. Loomulikult pidin seda vastutuleva jalakäijaga jagama, kes eemalt tuli. Ja loomulikult pidin ka bussis sellest rääkima. No ja üks õpetaja ikka kärpis pisut mu entusiasmi, sest ta oli mõne aja eest hommikul kuue aegu rebast üle Võidu silla jooksmas näinud.

Aga see rebane siiski. Nägi teine päris kobe välja. Viis mõtted kohe libarebastele ja kooljatele. Üliõpilasi on ju meil sealkandis ohtralt ja raamatus nad ikka üliõpilaste juures käisid...

Lumi

2008-12-05T14:27:00.002+02:00

Mingil hetkel, kui see suur lumi hakkas maha tulema, võtsin arstikabineti ukse taga lugemiseks raamatu "Lumi". Enne ma olin seda alustanud, aga miskipärast ei läinud edasi. Selgus, et ju siis oli vale aeg. Seekord läks ikka nobedamalt, eriti siis, kui töö jäi ära, sest elektert ei olnud. Vahepeal lumi sulas ära ja "Lumi" hakkas kaotama oma võlu. Ja nüüd, kus vaevu neli korda kümme lehekülge viiesajast veel lugeda, tuli jälle päris maagiline sadu. Huvitav, kas on veel mõni sobilik raamat käepärast, või sukeldun filmidesse?

Business or pleasure?

2008-11-28T09:34:00.005+02:00

Elan nüüd Supilinnas ja pole veel sekunditäpsusega välja arvestanud, kui kaua teatud kriitiliste vahemaade läbimisele kulub. Seetõttu jäin täna ka töötaksost maha. Aga egaš midaghišt. Üritasin rahuneda, vältida igati vihastumist, mis teadupärast lühendab eluiga ja jalutasin kohvitermostassiga bussijaama poole. Bussijaamas nägin Andra Veidemanni. Pärast loomulikult, kui see Andra minuga sama bussi peal oli, selgus, et Andra see küll ei ole. Aga peale selle sain bussijaamas elukasuliku diili. Ulkomaalane tahtis osta piletit Tallinna (ovioosselt lennujaama), aga pilet osutus kallimaks, kui tal kohalikku raha oli ja kaardimakset ju ses kohas teostada ei saa. I can't believe it! Bus's leaving in ten minutes! Could anybody change euros? (pöördudes ootesaali poole) -I could (siinkirjutaja). Sain kahekümne krooni eest kaks eurot:) Johhaidii.

Tegin teise plogi

2008-10-09T13:53:00.005+02:00

No juba kolmanda, kui Portugali oma ka plogiks lugeda. Seda saab lugeda siis, kui saadad mulle vastavasisulise mulle arusaadava kirja minu meilile, mis on minueesnimi.minuperekonnanimi@gmail.com ja kui saadadki täpselt sellisele aadressile, siis ma tõesti ei oska aidata. Sosistage pin.

Vaat nii.

Ahjaa, aadress ka. Kui juba ebaoriginaalsus siinkandis popiks on läind, kuis siis minagi: http://mellaomaelust.blogspot.com/

Tasuta alkohol----lemmikjook

2008-10-07T08:34:00.001+02:00

Your result for The Are you a Gold Digger Test...

Bill Passer

You have your feet on the ground with money, but you will never pass up the opportunity to eat for free. People like you aren't greedy enough to be caught....You will probably marry an engineer or lower...to ensure your own security in the future. A bit more practise and you could probably score yourself a Doctor or someone with some entertaining personality.

Take'>http://www.helloquizzy.com/tests/the-are-you-a-gold-digger-test">Take The Are you a Gold Digger Test at

2008-09-22T09:23:00.002+02:00

Võib juhtuda, et ma nüüd mõnda aega ei kirjuta. Aga võib ka juhtuda, et seda lehekülge saavad edaspidi külastada ainult kutsutud külalised. Sest tundub, et ma nii ikka kirjutada ei oska, et keegi haiget ei saaks. Ja tegelikult ma ju ei taha enda lobasööstudega pahandusi tekitada.

Praegu ma näiteks tahaksin kohe väga pursatada siia emotsioonid, mis tekkisid hommikul autos telefonikõne ajal ja järel. Kõne ei saanud vastu võtmata jätta, aga samal ajal manööverdasin parajasti Annelinna piirkonnas ja kellaaeg oli ummikune. Praegu mul on selline mulje elust, et vanaema ikka ei taha, et ma tema hooldajaks hakkaksin (kuna ma lihtsalt lähen kolmeks päevaks minema ja neist kolmest lähisugulasest, kes ka lähedal elavad, ju ei piisa), küll aga tahab mu korteriomanik, et ma tema hooldajaks hakkaks. Elame-näeme.

Ändikäpp

2008-09-19T12:58:00.005+02:00

Mull' tundub, et ma olen suhtluses saamatu. Võib täitsa olla, et ma olen oma ammetisse nii sisse elanud, et mu arust tuleb alati kõik täpselt täpselt selgeks teha, millal-mida-kuidas ja mis kõige tähtsam---kas ikka. See kas on kõige olulisem. Kas ikka toimub. Kus ja millal ja peenemaid detailuškaid saab selgitada veel üle, aga kas ikka on kõige kõige tähtsam. Nõnnamoodi olen juba sattunud arusaamatustesse vähemalt kahe inimesega. Sest ma kipun topelt- ja ka tripeltplaneerima oma tööst-vaba-aega.

Mnjah, ei teagi, kus siis see väljapääs siin on.

Aga muidu, minust rääkides, hehhehhee, olin maal kaks päeva. Täna olen ka ja oksatustan astelpajumarju. Mul on oksad ja marjad tuleb neist okstest eraldada. Lisaks on mul kollane miniämber männiriisikaid täis. Need tahaks purki suruda koos äädika jmsga. Riisikad sain eila metsast. Metsas oli mõnus nagu peaaegu alati, ilmaga ka vedas konsidering, st et pussnuge ei sadanud ja tuul ka ei lõiganud. Põnevamatest kuuldud (ja seejuures ära tuntud) metsahäältest võib mainida ruigamist. See ei tähenda, et mets vaikne oleks olnud. Oh ei, oh ei, lihtsalt ma ei tea ju, kas viuuu teeb parajasti hiireviu, tuuletallaja või pasknäär. Mis teha, oh häda! Isa ikka ütleb, aga mulle vat ei jää meelde selline info.

Võtsin oma seebikarbikese ka kaasa ja tegin ohtralt egotripipilte. Feissbukis võin nüüd nädal otsa iga päev prõufailipilti muuta.

insomnia

2008-09-15T13:30:00.002+02:00

Täna öösel mind ründas unetus, või siis Mati unustas ära mu. Und ei tulnudki. Kuulsin kõike, mis majas toimus. Jaburalt kõlab, et lebasin kuus tundi voodis ja igav ei hakand, aga nii see oli. Kuus viisteist, kui raadio mängima hakkas, lebasin moepärast veel veerand tundi, aga siis tõusin suuremate raskusteta üles ja olen täna suuremate raskusteta ka oma tööülesannetega enam-vähem hakkama saanud. Ja suurem masendus on ka üle läinud.

See on erand, ma ütlen. See ei saa olla ju päriselt ka nii.

2008-09-12T08:46:00.004+02:00

Eile ma rääkisin telefoni teel kursaõega, kes ka töötab koolis ja küsisin, et kuidas siis muidu ka läheb ja ta arvas, et küllap ma tean isegi seda teise koolinädala lõpu tunnet. Tean küll jah, ja tore teada, et ma pole üksi. Sest üksinda selle koletu haridussüsteemiga, mis meil Eestis on, silmitsi seista, no on ikka kurb küll. Eile oli ikka täitsa kurb. Ma hirmsasti tahaks, et neist lastest saaksid tublid, normaalse psüühikaga ja üldiselt head inimesed, aga mu arust on nii koolisüsteem kui ka lapsevanemad igati selle vastu.

Töölt ma läksin koju, siis magasin, siis lebasin lihtsalt, siis peksin kõik kolm patja hästi kohevaks, jõud sai otsa, aga palju parem ei hakanud. Siis üritasin olla asjalik, aga õnneks helistas Ruts. Siis olin veel pisut asjalik ja siis juba läksin trenni ja kodus kuulasin raadioteatrit ja sõin purgi rosinaid ja kõrvitsaseemneid ja internetist leidsin veel ühe kirja, mis mind kohe väga rõõmustas. Praegu ongi kuidagi see hea, et kui on täitsa kurb-kurb, siis ikka tulevad abistavad käed ja õlad ja kõned ja kirjad mitmelt poolt. Isegi tundub, et masekas hakkab üle minema.
See ei ole ju tegelikult minu süü, kui neist lastest saab jälle üks põlvkond tuksis närvikava, halva enesehinnangu ja puuduliku tööharjumusega suuri inimesi, kelle jaoks elu ongi kannatus, midagi vahvat nad ette ei võta, sest loomulikult keegi ju ei toeta ja kõik on nende vastu ja ja ja. Aga ikkagi on tunne, et ma ju saaksin praegu midagi teha. Aga lapsevanemaid ma muuta ei saa, see on üks mis selge.

2008-09-07T00:18:00.002+02:00

Lõpuks õnnestuski! Juba kaua-kaua, ehk alates ajast, kui soetasin diktofoni, olin tahtnud vanaema mälestusi lindistada, aga alati tundus kuidagi kohatu diktofoni välja võtta, käima panna ja siis paluda vanaemal korrata viimast viite lauset.

Aga täna, kui tundus, et ta nüüd hakkab ajaloo-juttu ajama, siis kraamisingi pilli välja ja panin käima. Ja tuligi ajalugu. Kohe pool tundi tuli. Siis ei tihand kinni panna ja nüüd on seal veel palju koristamisteemalist mula, sest sellega me tegelesime ka.

Siis veel seda ka, et ma nüüd hakkan vist esmaspäevast vanaema ametlikuks hooldajaks. Kuus sotti kukub igas kuus. Võib-olla muidugi ei saa ka, sest ma käin ju tööl. Eks seda näeb esmaspäeval sotsiaalabis.

Nonii

2008-08-26T00:19:00.002+03:00

Ja selles väga vihmases öös otsustasin ma minna sügiseseks koolivaheajaks Marseille'sse.

Sest saan. Sest tahan. Hiiumaale võin ma minna ka muidu pikemaks nädalavahetuseks. Seal saab kahe päevaga ka asju tehtud. Juhul, kui keegi tahab mind süüdistada vastutustunde puudulikkuses.

Nüüd ma olen jälle vaene ja kogun piletiraha lennujaamast Runa juurde ja tagasi sõiduks. Aga üldiselt sai piletid väga soodsalt. Ainult et üks öö Stanstedis (jälle), ja üks öö võib-olla Marseille's ja üks öö kindlasti Riias, kus mul äkki on ööbimine olemas ka.

2008-08-22T10:21:00.004+03:00

Ma nägin täna bussis oma unistuste meest. Süda ei teind põka-põka, a lihtsalt oli kena piiluda. Unistuste mees läks matkama Emajõe Suursohu. Kuri bussijuht ei luband tal peni kaasa võtta. Oi, kui kenad heleda pääga lapsukesed mul unistuste mehega tuleksid...

2008-08-10T17:14:00.004+03:00

Mulle tundub, et mul on olnud üks hiiglahästi korraldatud suvi. Piisavalt spontaanset ja piisavalt planeeritud lõbu-mõnu-kõdi. Igastahes puhkus Hiiumaal ja eile ka Vääna-Jõesuus möödus imeliselt ja nüüd ma olen Tartus ja homme ma ootan külalisi. Ema teeb kringlit ja alks tuleb ära juua. Nii et helistage, kui tahate tulla, aga need, keda ma tean, kes loevad seda, need nagunii tulgu. Pervod, ärge igaks juhuks tulge, mul on üks alaealine vähemalt kutstutud ja ma tahaks, et tema lapsepõlv edasi ka sama idülliliselt edasi läheks.

Ja külalisi ma ootan kodus.

Muide: ma ei saa aru, kuidasmoodi mu lpasepõlv möödus ilma, aga mul on uus lemmikraamat, mille nimi on Muna arust Vanaema ja kaheksa last. Hiiglahea raamat.

Kärdlas

2008-08-06T12:23:00.009+03:00

Ma viimatsel aal kipun tarvitama suurtes kogustes kohvijooke, ja millegipärast on sel otsene tugev mõju lobapidamatusele.

Praegu on mul hädasti vaja siin kuulutada, miuke lill täpselt ikka elu on. Üleeila käisin õhtul Ukuga tantsuklubis tantsu vihtumas. Selle üle mul on kohe väga hea meel, et ma olen leidnud Uku, kellega käia seal. Kogu aeg olen sinna minna tahtnud ma (üritus toimub umbes täpselt neli maja edasi mu kodust), aga ilma kaaslaseta tundub jube nigel sinna kohale ilmuda. Aga nüüd hoopiski saab ühendada Uku ja tantsimise ja ohjeldamatu rõvetsemise seejuures. Õndsus!

Peale tantsimist läksin koju ja üritasin asju pakkida. Kott sai igast teiste inimeste kullerteenuse pakke täis ja nüüd on mul kuni pühapäevani mõned maikad, jakk, üks pika varrukaga asi, ühed teksad ja seelik. Loodetavasti pükstega ei juhtu midagi nüüd, sest nendega olen ma mõeldud kokku elama pühapäevani.

Pärast kolmetunnist und läksin rongi pääle ja jõudsin poole kümneks hommikul Magasini, kus sai süüa hommikust ja paar tundi magada ja siis lõunat ja üleüldse oli kõik täpselt nagu vanasti, kõik olid kohal, kes vaja. Lisaks kõigele muule leidis õnneliku lahenduse minu keniaalne piletiost, mis tagas mulle pileti Kärdlast Tallinnasse, aga mitte Tallinnast Kärdlasse, nagu plaanind olin.

Poole viieks jõudsin lennujaama, kus istusime kohvikus ja lahendasime pudeli veinuškat, et aga lend Kärdlasse oleks pisut meeldivam. Ja oli ka. Täksfrii poes sai odekapilve peale ja huuled lillaks. Lennukis jõudis lugeda läbi Kroonika, ära lutsutada kaks barbarissi kommi, vahtida õudusega, kuidas antud krõpsupakk aina rohkem õhku täis läheb (õnneks ei plahvatand). Lennukis sai veel tripijoogi ja kitkatitšanki. Siis veel lõbus asi selles lennukis on, et terariistu vist ei tohi võtta kaasa, küll aga on esiistme ees nool, mis näitab, kus on kirves:)

Niisiis, Kärdlasse viisime ka ühe taami, kes muidu läks Luidjale, aga tahtis Kärdlas Ave Alavainu juurest läbi astuda. Oma reisikoti jättis ta väljakule bussipeatusse varju alla. Lennujaama sildid olid küljes:)

Oja uulitsas ootas salativalik ja kohupiimakook. Siis tuli paar komplekti eriti mõnusaid külalisi ja õhtu jooksul lahendasime peaaegu kogu veinivaru ära. Kui normaalsed otsa said, siis tehti ots peale ühele vinho verdele, ühele Ungari veinile, ühele siidrile, aga manastirskaja izbaa jäi ikkagi järele.

Hommik oli veel eriti mõnus, kuna selgus, et päike on ka meie ellu ilmunud. Nüüd ma istun siin uues täiesti soovitamist väärivas Gahwa kohvikus, joon juba kolmandat tassitäit kuatemaala presskannukohvi sooooooooja:) piimaga, naudin herilaste head seltskonda ja kirjutan seda kõike üles, et kui ma kunagi viitsin oma neid kirjutatud asju üleüldse lugeda, siis äkki tuleb meelde ka see õudselt mõnus tunne, mis peal on. Nüüd ma vaatan, kas mu feissbuki kirjasõber on mulle kirjutand vastu. Mulle tundub, et tal on muga tõsised plaanid. Stalgin teda pisut ja kaen, mis pildid tal seal on.

Apteit: vetsus mängib siin raadio ja kui külm on, saab siin õues pleedi peale küsida. Ja üks taam räägib siin lestadest. Hmm, tea, kas kalapood on lahti turul... Jubedalt tahaks praelesta.

Feissbuk

2008-08-04T08:30:00.004+03:00

Vaevalt olen orksisõltuvusest üle saand, kui juba on feissbuk tähtis asi elus. Teste ma enam ei tee, vähemasti suveajal mitte.

Mul on seal ka palju toredaid uusi sõpru. Käisin korra kempsus ja juba olid mu toredad soome sõpsid mulle lisanud uusi sõpru nagu Mansikki Mansikkainen ja Armas Kakkiainen ja lisaks on mul nüüd feissbuki kirjavahetus Soome pornostaariga, kes soovis alguses teada lihtsalt, et kes ma olen selline ja sealt edasi ta läks.

Feissbukki riputatakse ka palju pilte üles ja nüüd mul endast terve lasu pilte, kus ma mõnel isegi täitsa kabe välja näen.

Kesäloma

2008-08-03T23:08:00.005+03:00

Noh, suvepuhkus on ikka suvepuhkus. Nii hea meel, et eile ikka pulma jõudsin. Enne nägin veel unes, et ei jõua. Ja et mu tulevane eksabikaasa on mu peale pahane, seda ka nägin samas unenäos, muideks.

Kusjuures, ma mõtlesin, et päris minu-minu sõpsidest oli see esimene pulm üldse. Enne olen käinud täisealisena kahes sugulase pulmas, ühes korbipulmas, ühel lihtsalt laulatusel, ühel lihtsalt registreerimisel, ühes pulmas kaaslasena ja siis veel kursaõe/ak. tütre pulmas. Savi seitse, kui nüüd ei saand kõiki kirja, aga see pulm nüüd eile oli ikkagi kõikse-kõiksem. Minu jaoks vähemalt. Kõige rohkem mõnusaid-häid sõpru oli, kõige vabamalt sai olla ja muu ka kõik klappis. See, et ma nutta lahistasin, üldse ei loe. Seda ma teen igas pulmas. Ma üldiselt nutan ka nutufilmide ajal (noh, Titaanik ja I am David ja siuksed nutukad) ja matustel talvel mul olid ikka korralikud nutuhood, üldse ei saand pidama. Ma nutan aeg-ajalt, aina harvem ikka, ka siis, kui tunnen, et minu osakond on üks kole koht. Ehk vahest ka siis, kui mul on endast kahju. Ja vahetevahel on mul ka neist lastest kahju, kellega ma paratamatult kokku puutun. Siis ma nutan ka natuke.

Nii et üldiselt on vist nüüdseks selgund, et silmad on mul vesise koha peal.

Täna käisin ma postimuuseumis. Jalanõud hõõrusid, sellepärast ma panin hoopis lotte-margiga puslet kokku. Ja nüüd olen hoopis Lembitus ja ootan pesu. Ja kilmoorid magasin maha. Lugesin telelehest, et seda osa jubedalt tahaks näha.

Aga, homme lähen Talna, ja teisipäeval Hiidu. Lennukiga, voh!

Homme jee

2008-08-01T11:44:00.005+03:00

Ma tegelt nii ootan juba homset pulmapidu. Täna ma teen siin turisti mehiselt, plaan on käia ära hoojaemmis ja kivikirikus (mis muideks on siit umbes kakssada meetrit) ja Suomenlinna kirikus (vabandust, kindluses) ja yldse. Lähen toon endale uue reisijuhi, sest eelmine kadus ära pargis istumise ja möllamise käigus.

A homme ma kohe ootan, et pisarad tuleks, kui könnitakse seal ja armastus suur on öhus tunda. Pole nii ammu nutnud. See kurgindus ei vötnud ikka pisarat välja. Tahaks hullult lasta pisaramerel voolata. Naerdes on siin ikka paar tilka (kas silmas vöi pyksis) välja pigistand, aga tösiselt nutta lahistada pole saand.

Eeee, nyyd on kell juba kaksteist, hallooooo, hakkame minema juba!

Keipaar

2008-08-01T10:25:00.004+03:00

Käisin eila keipaaris! Löpuks ometi. Alguses käisin Lost&Foundis kempsus, siis läksime dtm-i (don't tell mum) ja kuna seal pold eriti keisid, siis läksime aga L&F-i tagasi. Millegipärast, johhaidii, arvavad purjus naissommid kempsus, et ma olen pritt, kuna ma ometi nii head inglist räägin. No selle ma pidin ju seia kirja panema. Mis sest, et mu pritish inglish omab tegelt aina rohkem grammatilisi möödalaskmisi, samuti sönavara--aina ja aina pisem ja pisem. A mis seal ikka, somme impressida ikka kölbab.

Keipaaris sai tantsida, disko oli, noh. Röömu oh-kui-palju!

Siis veel kohtasin seltskonna pleikarit, kel kahjuks ei önnestund mind völuda, ehkki ta yritas rämedalt. Soome pleikar, hmmm, millegipärast täitsa kylmaks jättis. Okei-okei, nummi oli ta kyll ja hoolitsev ja kohati isegi naljakas, nagu pleikaritele kombeks, a töesti, mu tulevane eks andis silmad ikka ette. Ja muide, et köik oleks ikka nagu päris, ta on ehtne vedrik ikka ka.

Tagasi koju

2008-07-31T20:22:00.002+03:00

Njah, läbi siis sai ikkagi. Minu jaoks. Rahaliselt ikkagi vist jäin plussi, ehkki reisisin palju (kaks korda siis) ja ei hoidnud end yldse tagasi, kui söömiseks läks. Söin aina reilu kauppa (ehk öiglase kaubanduse) tooteid ja siis näiteks speltamyslit riisipiimaga vöi kaerapiimaga. Riisi oma on parem, selle nimi on rice dream ja see maitseb nagu piim pähkliga vöiks maitsta. Kodus lihtsalt pole ju vöimalik siukseid asju syya. Siis, nagu öeldud juba, söin ohjeldamatutes kogustes jäätist ka. Ja muud hääd-paremat. Ja ostsin meeripoppinsi kingad. Vöi lihtsalt vanainimese kingad:)

Nyyd olen Helsingis, kylas Jarnal. Teda ennast kodus pole, nii et hiirel on pidu. Ja nyyd ma lähen välja koos oma tulevase eksabikaasa Pasiga. Eelmisel aastal ta minu arust yldse ei suhelnud minuga, aga vahetult enne lahkumist andis oma meili, et kui mul kunagi on soov tulla Helsingisse koos söpradega pidutsema, siis ta annab oma korterivötmed ja voodilinad jne. Ega ma seda suurepärast vöimalust ei kasutand, aga mötlesin, et kyllap ma Helsingis siis tagasiteel ööbin tema juures. Aga nyyd ta hoopiski arvas, et must vöiks saada ta eksabikaasa. Alul oli jutt paaritunnisest abielust, a siis see kujunes hoopiski paarikymneaastaseks. Seega, otsustasin ööbida pigem Jarna juures, aga egopuustimise möttes minna välja taga ikkagi.

Nyyd lähengi. Lobamokk nagu ma olen, tahan kirjutada ka Turkkust ja Fabriziost, kes on imeline lihtsalt, feissbukki on ta laadind must nyyd hulga pilte, mu söbrad saavad kaeda.

Aga praegu tuleb lihtsalt minna ja köik.

Will meet again...

2008-07-28T19:52:00.002+03:00

Ma tulen reedel teisele poole lahte tagasi. Veetsin just imelise viikonloppu hämekatega nende kesäpaikkas. Haah, kas pole tore soome keel! Kuna soomlased ei taha tunnistada üliõpilasteks kedagi, kes ei õpi Soome ülikoolis, siis ma boikoteerin nende ühistransporti ja läksin Perniöst Oittisse häälega. Kohale jõudsin maru kiiresti ja edukalt, üks juht andis mulle oma soome kaardi (mille ma kahjuks ühte bensukasse unustasin), kui ma olin talle oma märkmikku kritseldatud kaarti näidanud. Tagasitulek ei läind üldse nii libedalt, läksin ühel hetkel lihtsalt möödasõitva bussi peale, kuna olin 2 ja poole tunniga jõudnud kolme autoga 12 kilomeetrit edasi ja päike hakkas vägisi loojuma.

Ah, aga nädalavahetus, mmmmmmemories... Imekombel olid ka selle suve esimesed kuuuuumad ilmad ja elu oli tõeline lillll! Aga kuna tänahommikune kellaviiene ärkamine annab ikka tunda, siis no ei viitsi üldse pisiasju kirja panna. Eks ma heieta neid mitu korda üle talvel:) Ilma ei jää keegi.

Nüüd homne pärastlõuna näeb ette Turkku minemist ja Fabrizio külastamist. Kui keegi veel ei tea, siis Fabrizio on sõbralik itaalia noormees, kes teeb seal Turkkus oma EVS-i. Eelmisel suvel olime koos unustamatus Portugalis. Ma juba mõnikord tunnen, et pisarad hakkavad jooksma, kui Portugalist rääkima hakkan, aga see võib tulla hetkel ka sellest, et ma a)äsja sibulaid hakkisin või b)oma silmad selle tööga jumala paiste iga päev saan.

Muidu tegelikult on see töö ju täitsa kobe. Õues, väljamaal (loe: eemal kodustest ongelmadest), pisut saab rahagi ja füüsiline koormus on ka päris hea. Inimesed ka pole nõmedad üldse. Ja neljapäeval põrutan ma Helsingisse, kus reedel toimub supershopping. Selle pisku eest, mida ma reisimiseks ja õgimiseks (sõna otseses mõttes) ära pole raisanud. Ööbin Jarna juures, sest see poiss, kes mulle eelmine aasta lubas, et ma võin oma sõpadega tulla tema poole ja ta annab voodiriided ja koduvõtme ja nii edasi, noh, tema tahab muga abielluda (ooo, selle sain ikka ka kirja pandud, juhhuuu, egobuusti peab ka olema juu, mitte et seda vähe oleks...). Oleks pisut keeruliseks läind.

Musid ja kallid. Moikka-moi! Ja ömmömmööö!

Ahoi, meremehed!

2008-07-19T19:06:00.004+03:00

Niisiis, ma ei usu, et ma saaks öelda, et ma olen nüüd selle asja ära proovinud, aga täna, ehk seitsmendal tööpäeval, oli hommikul juba väga vastumeelne tõusta, uudsusefaktor oli peaaegu täiesti kadunud, ja kurkide korjamine ei pakkunud enam mingit pinget. Õnneks oli täna esimest korda suhteliselt lihtne. Alguses oli kogu värk ainult ühes vahetuses ja minu rekord oli teisipäev, kui olin hommikul kella seitsmest kuni õhtul kaheksani põllul, pooletunnine lõunapaus läheb siis sellest niigi psikust tunniarvestusest veel maha. Pärast seda läks kahte vahetusse ja ma olin kohe alguses kindel, et ma tahan teha ainult ühe vahetuse päevas, inimkatsetel on ka ikka piirid. Ja kui need katsed enda peal läbi viia, siis veel eriti.

Niisiis, täna oli esimest päeva tüdimus. Muidu hakkab ka vaikselt igav. Nimelt Perniö on selline eriti väike koht, vallakeskus. Poed on siin küll, päeva tipphetk ongi siis, kui saab jälle poodi minna ja hunniku kaupa tuua, mis siis näost sisse ajada. Täna sõin ma peaaegu liitri jäätist, liitri hernesuppi, kaks taldrikutäit tatraputru singiga (see kraam oli kodust) ja hommikul veel müslit piimaga ja kolm vorstivõileiba. Võib täitsa ausalt öelda, et nälga mul tõesti pole praegu. Aga see on küll tore, et jäätist nii palju saab süüa. Odav on ta ka. Ja väga väga maitsev. Ükspäev oligi kõht haige suurest jäätisesöömisest. Aga ainult paar päeva suurte kogustega harjumist--ja ei midagi,

Muideks siin Debilias (nii on Perniö asula meie osa nimi) on veel igasugu eestlaste üürikaid. Peale korilejate on siin ka eestiehitajad. Vat need on alles loomakesed. Siukseid isendeid ma olen enne aint juutuubist ja feenoksi ees vilksamisi näinud. Kaine peaga neid ma näinud polegi. Suurema osa oma palgast lakuvad nad lihtsalt maha. Hambad on suitsetamisest rämekollased. Üleüldse suht võikad on nad. Siis nad panevad siin mitmekesi pidu, elavad ka mitmekesi. Jutud on neil sellised, et esimest korda nendega suheldes läks mul süda pahaks ja jäätist toopäev ei saanudki jäätist enam süüa. Aga kõigega harjub ja nüüd on mul neist juba lihtsalt kahju. Huivitavad isendid on muidugi.

Deem, aku hakkab otsa saama. Istun rõdul wifi paistel.

Aa, täna sain käia ka saunas. Saun oli järve kaldal, suur, tasuta. Ujumas käisin ka, väga mõnus oli. Piinlik tunnistada, aga sel aastal esimest korda.

Nüüd ma loodan veel kokku saada oma sõbra Fabrizioga, kes pesitseb Turkus. Eks näis, mis sest veel saab.

Ma olen nüüd Soomes ja korjan Felixi hoidiste jaoks kurke

2008-07-11T19:53:00.006+03:00

Tere sõbrad-suvitajad!

Mina elan nüüd Soomes, Perniös. Võite kaardi pealt vaadata, see on Salo lähedal, mis omakorda asub Turu ja Helsingi vahel. Ma elan korteris koos kaheksa kolleegiga. Ise elan oma viimase aasta elukaaslasega ja siis veel kahe toreda Türi naisega ühes toas.
Täna ma käisin esimest korda tööl. Eile saabusin. Homme on vaba päev. Ega me veel ei tea, mis me tegema hakkame. Eurosid praegu pole, sellepärast suurt vahvat homme tegema ei hakka, aga väikest ehk ikka saab. Näiteks saab vanaemale postkaardi saata.

Tänan, et tulite

2008-06-29T20:28:00.002+03:00

Et siis aitäh kõikidele, kes tulid. Minu arust oli väga hea, et Te ikka tulite! Ja nüüd pessu! Ja siis edasi suvitada!

Naised-naised

2008-06-20T17:40:00.003+03:00

Teate, ma mõtlesin, et meil siin võiks olla mingi koodlause või koodmühatus või muusikapala, mida siis esitatakse, kui soovitakse, et ma ära läheks. Seda läheks vaja sellisel puhul, kui on külas keegi, kellega tahetakse omaette olla. Noh, mees näiteks. Või, hm, mitmel puhul võib ka muu tegelinski olla. Aga oluline on viisakuse mõttes, et ma tuleks ise selle peale, et mu sõps tahab, et ma ära läheks.

Seda ma kirjutan, sest mul on mitmel juhul olnd segadus, et kas ma peaks nüüd ära minema, kui parajasti on maru tore olla, aga tundub, et sõps tahab oma sõpsiga kahekesi olla.

Klassikaline lähenemine oleks ehk lihtsalt kulu-kulu-kulu öelda, aga ehk oleks kindlam näiteks Kerli Kõivu "Leave me alone" või miskit säherdust.

Minu koju vaja uusi elanikke kähku

2008-06-19T20:25:00.003+03:00

Tere!
Kes on käind, need on näind. Igastahes teised kaks pliksi kolivad juuli lõpus välja, aga mina ei taha kolida. Palun levitage ja andke aga minu kontaktandmeid edasi, võtan telefoni isegi jaanikul vastu, kuigi ise olen Hiiumaal. Praegu ma ei hakka oma telefoninummõrit siia kirjutama, sest jaaniku aegu ma pervertide kõnesid ei oota. Strateegilised mõõdud on 4000 pluss maksud (suvel 3000). Ja jube kiire on. Nii et olge halastajad samaaria mehed ja naised ja aidake hädasolijat.

Apteit: juba lubatud. Kui nüüd meie ootamatustega üllatav korteriomaniku vahendaja ka nõus oleks, siis saaks hakata elama paarikesega koos ja unistus elutoast täitubki!

Kuulge

2008-06-19T10:05:00.003+03:00

Tervist!

Sooviksin Teid, ehk noh neid, keda ma siit ka nime- ja nägupidi tean (suvehooajal ehk 2-3 inimest) kutsuda 28. juunil maale (Kingu latifundiumisse). Ükstakõik, mis kella ajal. Saab suitsusauna ja kui hästi läheb, saab ka süüa. Joogi koha pealt ei oska öelda. Kuivemad kõrid tassigu ise omale niisutajad kaasa. Järveke on mõne kiltsa kaugusel, aga ojas saab varbaid kasta.

Kui olete tulijad, siis muudkui aga helistage ja küsige, kuidas kohale saab. Ma kunagi ammu-ammu meisterdasin paintis sellise koduse kaardi ka valmis, kui vaja, saadan meili peale.

Transpordi osas ma ei oska öelda, aga ma vististi ikka lähipäevil saadan spämmi ka priviligeeritutele (siis äkki saab miskise diskussiooni sel teemal moodustada), aga eelteade on antud mu arust nüüd.

Pildi panen ka sest kohast nüüd siia: selle ma panen ausalt järgmine kord. Siin arvutis lihtsalt polegi ühtki viisakat pilti, puhta verise soku pildid, nagu ma oleks mingi veriste sokkude huviline. Vuih!

Mul kah vist eksmatt nüüd

2008-06-11T12:02:00.003+03:00

Kuu ja rohkem ilma igasuguse õnnetundeta, väljanägemine nagu närtsinud kartuliidul, aga vähemalt see asi on nüüd käes. Ja tsee oli minu lootuste tippude tipp, kuna juhuslikult jäi mul kokkuvõtte leheküljele juhendaja kriitiline märkus ja üks peatükk oli valesti valitud diagrammi tõttu juhendaja sõnutsi "mäda". Aga saingi tehtud. Ješššš!

Ega mul muud midagi eriti öelda polegi, kui et täna hommikul juba peaaegu tundsin end inimese moodi, mitte nagu eelpõrgus. Ja isegi söögiisu on tagasi, eila olin kohe näljane ja pistsin mitu kommi ja tüki pasteeti enne sööki juba kinni. Ja ma usun, et varsti võib juba ka rõvetsemisega ettevaatlikult algust teha.

Ja ma käin tööl. Eee, st praegu ma muidugi tööd ei tee, aga ikkagi olen siin muidu.

No kust võtate sellise asja?

2008-05-24T00:47:00.002+03:00

You Have Your PhD in Men You understand men almost better than anyone.
You accept that guys are very different, and you read signals
well.
Work what you know about men, and your relationships
will be blissful.

How Well Do You Understand Men?

Lihtsalt pilt

2008-05-19T11:00:00.002+03:00

Ema käis Taimaal ja tõi nänni. See juhtus juba ammu, a ma lihtsalt vaatasin, et siin on nõnna kasinalt pilte loobitud. Niisiis, pildil on külmik, mille peal on tom-ka või tom-yumi supp, sigaretid, pakk vürtsikaid kiirnuudleid ja muud nänni.

Oh, mida ma teen, ah...

Ma ootaks oma Yuukilt

2008-05-19T09:41:00.002+03:00

Yuuki on minu väikene armas arvut, toshiba-tõugu. Aga ma tahaks, et siis kui mulle tuleb ekraanile küsimus stiilis "do you really want to.....(do this or that)?", siis oleks jah-ei variandi kõrval ka "i don't know", sest ma tõesti ei tea ju. Ei kõlab nii kategooriliselt, justkui ma täpselt teaks, mis ma nüüd siin teen ja mis selle otsuse tagajärjel juhtuma hakkab. No olgem ausalt, ei oma hägustki ettekujutust.

Ei, mai surfa üleealistele lubatud lehekülgedel, lihtsalt viiruskaitsesse piilusin ja no ma ju ei tea, kas ma tahan tõesti tühjendada oma viirustesahvrit või ei.

The importance of being Meeland

2008-05-08T21:22:00.002+03:00

Piret väga tõenäoliselt lahkub meie imelisest kooslusest sügisel ja otseselt sel põhjusel me otsime Piretile asendust. Kuna meil juba kodus on Meeli ja Meelike, siis otsime korterikaaslaseks Meelist, Meelandit või Meelikat. Meel sobib ka hästi. Ma olen jumala kindel, et sel puhul läheks totaalne feng shui lahti ja kõik, ai miin, absoluutselt kõik, loksuks paika.

Eila

2008-04-29T08:17:00.002+03:00

Olin juba broneerinud halba tuju tükiks ajaks, a provva Rõivas selle miskitmoodi ära nõidus. Jäätis ja ilus ilm ja õhtune egotripp preili Meeta ja eesti keele rõhulis-rütmilise struktuuriga mängisid ka oma väikest osa.
Öölaulupidul käisin kripsti. Käidud. Nüüd on ülejäänd nädal ooleta, kevadpäevadest osa võetud.

Ülla Ulla

2008-04-28T14:34:00.002+03:00

No kui sa arvasid, et ma olen hea ja tore inimene, siis arva uuesti. Nääq'äää (see on nüüd minu arusaam võrokiräkiilest)!
Ma olen tige nagu üks suuremat sorti vapsik sügisel enne surma või see emasvapsik, kes nii tige on, sest mehad kõik maha surid ja ta peab ise üksi pesa valmis ehitama.
Eilsest juba olen tige. Täna olen ikka veel tige. Miskipärast see tigedus mõjub pädagoogisoolikale jube hästi, lapsed on kukupaid ega oska midagi halba karta, a ma olen vist lihcalt konkreetsem ja konstruktiivsem kui muidu.
Tige olen ma sellepärast, et ma jälle sain tõestust sellele, et olen loll. Sellepärast on mul nüüd endast kahju ja mu arust võiks ma üldse sellele lollile tule otsa panna. Ja just tundus, et no akkab looma. A võta näpust!
Ja ma ei salli hetkel oma perekonda, oma elukaaslaseid (kuigi nad ei ole keegi milleski süüdi), oma elu ma ei salli praegu kohe üldse.
Ja kui kellelgi teisel läheb hästi/halvasti, siis ma nüüd mõnda aega (ehk seni, kuni tigedus Tibuuk lahkuda suvatseb) ei ole osavõtlik. Ärge tulge oma aega raiskama.

Hiljemalt kolmapäevaks kavatsen olla terve sellest.

Unenäost räägin täna

2008-04-22T09:48:00.004+02:00

Täna on lapsed mudilaskooriga Kambjas ja need, kes ei ole, need on kodus tuulerõugetes ja need, kes ikka koolis on, no neid on nii vähe, et mulle ei jagu täna. Sellepärast tiksun ma siin ja ootan söögivahetundi, tiksutud aja jooksul olen ära söönud juba ühe baunti ja pool pakki datleid.

Kuna mul elu endiselt ei ole, sai unenäomaailm selle sõnumi lahendatud niiviisi, et täna öösi pakkus siis veidi elu. Ja kuna mul tõesti millestki kirjutada pole, aga ma ei taha kuuajast pausi tekitada, siis kirjutangi hoopis unenägudest.

Ega ma pikantsemaid detaile ei hakka rääkima, näiteks õudussketšist, kus minu vanemad kutsusid Mardi vaibale ja tahtsid teada, mis plaanid tal minuga on. Võeh, see oli üsna jube.

Aga põhiliselt ma nägin unes avoviiolit, kes polnud üldse hasartmängusõltlane, vaid tal oli kinnismõte, et tema tahab elada nagu mafiooso. Noh, nii et karusnahkne kasukas, sigar hambus, kaabu peas, naised ja ringrajasõidud (ikka kulka rahastas tal seda kõike) ja see kõik toimus Pärnus. Ringrajasõit oli mootorrattaga ja too päev, kui ma Pärnus olin, oli see sõit hoopis linnas ja kõik kohad olid tolmu ja heinapalle ja üksikuid põrisevaid mootorrattaid täis.
A siis järsku tuli joostes nurga tagant hoopis must toonekurg, kes oli väga õnnetu, sest talle oli sulgedesse palju reklaami kinni jäänud. Maksima ja koomamarketi ja jüski ja enteri ja asko, hästi palju oli kuidagi kleepund sinna ja ta ei saand lennata kuidagi. Ja siis ma saingi teha linnukesele rõõmu ja ta reklaamidest lahti päästa. Ta oli muide rõngastatud, aga raadiosaatjat tal küll ei olnud. Lendas minema ja lehvitas muidugi rõõmsalt taevalaotusest.

See nüüd oli kõigile, kes peavad ka igasugu tähtsaid kirjatöid produtseerima, aga seda igati prokrastineerivad.

2008-04-17T08:43:00.002+02:00

Eila ka juhtus pärastlõunasel linnasõidul nii, et kallid kaljeegid tahtsid teada, kuidas mul noormeestega läheb. Hakkasin ise ka mõtlema ja jõudsin järeldusele, et igavalt läheb. Kuna muu elu kah suht igav (väikeste värvi- ja säralahvandustega küll), siis pean muudkui vatrama sellest sokujahist, mis pühapäeval toimus.

Ja pean lagedale tulema jahmatava ülestunnistusega: mulle tõesti maitses see liha. Lisaks sellele, et ta oli tõesti maitsev ja õrn, oli seal veel midagi, hmm, võiks öelda isegi ürgset, ses suhtes, et nauditavamaks tegi söömise teadmine, kust see liha pärit on. Et see liha on puhas värske liha ja ma tean kogu protsessi, kuidas ta hüppavast (sest hüppaval kujul ma teda elusast peast ju ainult nägin) kaunist sokust sai taldrikul auravaks lihakäntsakaks.

2008-04-15T13:57:00.002+02:00

Eila, kui õõnsa tunde ja kitsekotiga ringi jalutasin, mõtlesin, et oleks võinud ju ka nii seda lugu raporteerida:
Ma sõitsin talle otsa. Ühel hetkel ta hüppas auto ette ja järgmisel hetkel oli kõmm! ja autotükid lendasid. Surnukeha tõsteti vanni, viidi maale, riputati kuuri üles ja nüliti-roogiti-tükeldati. Nahk, pea ja siseelundid ja muu söögikõlbmatu kraam viidi metsa alla. Tükeldatud lihakeha viisime linna. Pidin ka osa koju viima ja ise ära küpsetama. Koju viisin tüki oma mõrvaohvrist Selveri kilekotis. Ta on mul praegu külmkapis, alumisel riiulil muideks. Täna küpsetame ära ja õhtul ja homme pistame pintslisse.

2008-04-14T07:37:00.002+02:00

Eila minu ema oli pähe võtnud, et just mina pean temaga pühapäeval maale minema, sõitma ka sealjuures. Sest et ta olla väsinud. Punnisin vastu, aga ikka sõitsin.
Ja sõitsin kitse surnuks. Täpsemalt soku. Järsku oli ta auto ees ja järgmine hetk tükid lendasid. Hiljem selgus, et need olid ikka autotükid, mitte loomatükid. Ja mis maa siis tegin? Ma pidurdasin, sõitsin sujuvalt tee äärde, jätsin auto seisma, hetke mõtlesin, ja siis hakkasin nutma. Nii hea on olla tüdruk, lihtsad lahendused on käepärast võtta.
Auto on üpris lömmis. Sõitjatest polnud keegi eriti lömmis, isegi koer mitte. Jahimees kutsuti, loom vinnati vanni, sõidutati maale, riputati kuuri ja nüliti-veristati-hakiti. Nii et järgnevad päevad on lihapäevad.
Maal on muide imekaunis praegu, sinilollikesed ja sookured, aaahhh...

Ja mul pole häda kedagi, kui keegi muretseb juhuslikult, ainult naatukene kardan autoga sõita nüüd.

Ega vanarahvas loll ole

2008-03-26T13:19:00.003+02:00

Mnjaa, alguses ma mõtlesin, et kirjutan oma Perliini-seiklused ka siia üles, a siis vaatasin, et näed, Tea-----> on enam-vähem kõik kirja saanud ja mul polegi enam lisada. Võib muidugi lisada, et ebaõnn ei jätnud mind ka Perliinis maha, mis nässu sai minna, see ka läks. Rõhutama peaks ainult seda, et mul on nüüd päris töötav piimavahustaja, millega pisut perversseid liigutusi tehes saab tassi piima 10 sekundiga vahtu küll. Soetasin ka ekstrapökstra espressokohvet ja nüüd saab minu juures seda kõige paremat. Noh, mitte küll kohe, enne pean poest veel kaneeli ka tooma, ja üldiselt piima võiks ka siis kaasa tuua, sest see on mul harilikult otsas.
Eila hommikul muide juba jõin seda lukskohvi. See muidugi üldse ei aidanud selle surmvässu vastu, mis mind tabas kuskil keset päeva.

Aa, meil siin linnas on filmifestival, vaatasin. Ma ei leidnud filmide tutvustusi üles, a kui keegi nüüd on minemas täna-homme-ülehomme-laupäeval, siis teatagu sellest, mingem ühes.

ädapätakas (ja puhta lolakas ka)

2008-03-18T20:07:00.003+02:00

Nüüd paar viimast päeva olen ma üks suur äda olnud. Tegelikult eile esimene pool oli väga tore, meil oli maru tore koolitus koolis, Naaritsa-Tiina käis ja kõik kuulasid suu ammuli, kõik kuus tundi ka. Käisin ka veel lapsi uurimas ja õige kripsi raamatukogus asjalikku nägu tegemas.

Aga siis keeras ikka sinna vasakule ära. Koju jõudnud, avastasin, et mu veike sõber muvo, kuhu ma olin just laadind endale perliini pleilisti ja lisaks veel selle poolelioleva muusikateemalise viktoriini, ei andnud enam end näole. Täitsa kadund. Nagu vesi hane seljalt. Kohe ajas tuju subzerosse otse.

Nujah, ega midagi, tõin taarast oma viktoriini ära ja ärkasin täna hommikul varavalges, et viktoriini edasi teha. Avasin aga oma meilboksist failid ja puha, muudkui tegin ja tegin, kolme tunniga sain asja valmis ka, seivisin ja panin kinni. Hakkasin ära saatma ja siis selgus, et pole enam seda ega teist faili mitte kuskil olemas. Does not exist ütles ta täpselt.

Mnjaa. Läks närv mustaks. Käisin treeningul, närv ei läind heledamaks. Läksin siis tagasi ja hakkasin otsast uuesti pihta. Ärevus oli mäekõrgune. Aga tegin oma asja edasi ja jõin veel ära tassitäie suhkruvett, mille ma muideks valmistasin endale ise juba teist korda elus, enne on seda mulle valmistatud, ka vist kaks korda.

Suhkruvesi mõjuski imekombel, saabus raugus, rammestus ja ükskõiksus. Mõõõnuus. Leidsin ka viimase ärripotteri, nüüd on mul sõit mokas, sest muzooni kuulamist tuleb ju kuidagi asendada.

A omme ma lähengi Perliini. Hommikul käin treeningus ja pesen end puhtass ja siis lähengi minema. Olge muskad!

Kas sa katlakütja Mellat tead?

2008-03-10T14:28:00.002+02:00

Minu ema räägib ikka (kui talle see parasjagu meelde tuleb), kuidas ta katlakütja oli Pälsoni tänava muusikakoolis (vei oli mõni muu asutus, aga me elasime seal keldris ja ema küttis sel majal katelt) ja kuidas see oli ainus aeg tema elus, kui ta oma mehest rohkem raha teenis.
Sellest ei teind ma juttu nüüd mitte niisama, vaid ikka kekkamise pärast. Paistab, et katlakütja keenid pole mitte mööda külgi maha jooksnud. Eila kütsin Võrus keskkütekatelt nagu ei midagi. Ja ültse mai saa aru, miks seda rohkem meestetööks peetakse, kui ometi on see palju-palju lihtsam kui nende kuramuste tavaliste ahjude-pliitide-kaminatega. Ei aja suitsu sisse, läheb ilusti põlema, ei pea valvama, kuni tukid on ja saab jälle ühe ukse või siibri kinni panna. Ainult väga väga tahmaseks õnnestus saada.

perliin

2008-03-05T09:12:00.004+02:00

Ma lähen Perliini. Minu jaoks ainuvõimalikul ajal ehk koolivaheajal. Ja Perliini sellepärast, et Krimm tundus....noh, kui ausalt öelda, siis liiga kahtlane. Päiksi juurde jõudmine juba võtaks aega nii ühe kuni kaks ööpäeva, ja tagasitulek nõndasamuti, aga vaheaeg on ju üürike. Ja kui võrrelda iisidzeti hinda ja siis sinna Ukraina padukülla jõudmise kulusid, nuuuu. Eniveis lähen ma Perliini. Üksi. Teale külla. Õudselt elevil olen. Laenutasin juba reisiteatmiku Perliini kohta ja vestmiku ka, sest see doitš mai või mai või, mai oska. Tean juba, et kui kolmapäeva õhtul jõuan, siis neljapäeval ma tahan minna loomaaeda ja kui jõuab, siis veel Pergamoni muusjoni ka, siis saab mõlemid Perliinid kohe hopsti ära kaeda. Reedel mai tia, sest selgus, et reede on meil sedakorda suur ja siis võib vabalt olla, et apseluutselt keik kohad on kinni. Eks siis vist tuleb lihtsalt linna pääle jõlkuma minna. Potsdami tahan ka minna. Ja poodi(loe: hoojaemmi).

Keff lugu on aint see, et raha põle eriti. Postkaartidega on siis niru lugu seekord. Ei mingit Portukaalia moodi kaardiuputust. Ja veel keffem lugu on see, et kaamera njetu. Kui keegi tahab lihtsalt heast peast oma digiseebika mulle kaasa anda, siis olen ma tuhandest tänatud. Tegelikult mul ema peen antiikne selline kohe filmi peale pildistav kaamera ju on, aga kuna mai oska ju teha sellega ilusat pilti kohe ja pärast peab kalli raha eest ilmutama hakkama ja ma tahaks ju teha ikka mitu erinevat võtet, siis mai teagi, kas ma selle üldse kaasagi võtan.

Õpetaja, kas Sa ei tahaks mu emaks hakata?

2008-02-28T08:17:00.002+02:00

See küsimus ka esitati eila, teise klassi poisi poolt. Tollele ma tundi veel andnud pole, aga söön taga tihtipeale samas lauas. Aga eks õpetaja olegi ju teine ema teadupärast. Kuigi, hmm, ma ei mäleta, et ma Tiiu Nurme oma emaks oleks pidanud. A tal oli ka nelikümmend last klassis. Siin on vähe teine lugu.

Õpetaja, miks sa nii karm oled?

2008-02-27T14:54:00.002+02:00

Asendasin kaks päeva kolmanda klassi õpetajat ja täna siis viienda tunni(õnneks ka viimase asendustunni) ajal saavutasin selle aasta lae, kui üks nii-öelda käitumisraskustega poiss küsiski mult selle küsimuse. Öelge veel, et ma olen hea inimene. Röökida igastahes oskan. Kaks purki klaksovellkammi nohu-köhasiirupit on otsas kah.

No saamisrõõm on ikka suurem kui andmisrõõm

2008-02-21T10:24:00.005+02:00

Ma sain eile paki, täpsemalt maksilihtkirja, Hollandist. Jaaa, ma olin nii õnnelik, väga õnnelik. Palju õnnelikum kui siis, kui ma neile ise pakki saatsin. Eesti Post muidugi arvab, et kõik asjad, mis Hollandist saadetakse, on narkootikumid. Sellepärast olid nad minu paki nii ära kortsutanud ja läbi röntgendanud, et see oli katki läinud ja nad pidid ta ise mingi lolli kile sisse pakendama. Ja see suur imekaunis pilt Amsterdami sügisest oli täitsa kortsus. Vanaema juures triikisime ära, siis ei olnudki nii ull enam. Narkootikume pakis (enam) muidugi ei olnud, ainult legaalset natuke.
Uijah, mii sõu häppi.

Aga kui nüüd aus olla, siis murdis tati- ja muu tõbi ka meie terviseriiki sisse lõpuks. Alles teisipäeva õhtul avastasin mõjuva dopingu--astelpaju (oma väikeste valgete kätega nopitud) plenderdatud, suhkur ka sees (muidu ma läheks näost täitsa krimpsu) ja Eerika Pauer tulebki kohe kohale, kui siuke jõujook endal kõrist alla kallata.

Ja mul on kuri kahtlus, et need Momo väiksed hallid mehikesed on mo elu üle võtnud, sest mul pole üldse enam aega ega ka kontrolli enda aja üle.

Aino

2008-02-14T10:17:00.002+02:00

No nüüd mul kummitabki see Aino on ainus. Ja kui veel magamata ja muidu joviaalne olla, siis ikka läheb laul ka lahti. Kooli ees ja sees. Õnneks siis, kui teised tunnis on.
A muidu meil on täna see tähtis päev, mil mina ootan väga koolipäeva lõppu, et saaks oma kaardid kätte. Loodetavasti saan mõne kaardi ka. Eelmisel aastal küll sain ja ainult ühel oli minu nimi õigesti kirjutatud(see oli ka enne paar korda maha kriipsutatud). Seekord tegin isegi mõned kaardid ja ostsin kommi ka.

No küll tulevad toredad assotsiatsioonid hommikuti. Kaubamaja jalakõndijate ülekäigu koht on hommikuti nagu röövlid tulevad kaugelt maalt, aidiiaidiiaidaa. No stiilis murrame läbi. Mõlemalt poolt tuleb rida inimesi, kes on täiesti determineeritud oma trajektoori mööda käima. No ja siis poe sealt läbi oma trajektooriga. Väga keeruline.

2008-02-09T22:10:00.001+02:00

Kas on olemas selline asi nagu šopinguõnn? See peaks olema oroskoobis kirjas. Uvitav, kas juba on selline asi edumeelsemates oroskoopides? No minul oli siis šoping Veenuses või seal, kus õudselt hästi läheb. Nagu öeldud, esmaspäeval sain saapad, seejuures leidsin ma need ju juba pühapäeval. Ja reedel, kui oli mul see päev, mil ma muudkui käisin kohvikus ja külas ja olin ilus, läksin vihmavarju sinna kõige poodi, ja nalja pärast proovisin tumesinist taftist õhtukleiti, mis osutus imekauniks. Müüja ütles, et seda on niiiii palju proovitud, et kellelegi ta lihtsalt pidi lõpuks paras olema. Õhtul läksin Jõgilasse sellega edvistama, panin veel kolm rida valgeid pärleid ka, ja olingi õhtusöögiks valmis. See, et teised keik teksastes olid, ei tähendand muffigi. Ja nüüd ma ootan, ootan, ootan aina, et tuleks pidu, mis oleks piisavalt uhke, et ma seda imelist asja kanda saaks.

Valgustus!

2008-02-09T21:32:00.000+02:00

Sellel tasemel prokrastineerimise kõrvalt, milleks ma võimeline olen(ja mida praktiseerin iga päev), ei ole võimalik tööl ega koolis käia. Ma mõtlen, kui tahad veel magada ja süüa ka. Et sellega füüsiliselt toime tulla, võib äärmisel juhul ainult trennis käia. Ja seda ma ka teen. Ma käin trennis. Ja ma tunnen end juba oma nahas päris hästi selle suure trenniskäimise peale. Nüüd mul oleks loomulikult vaja palju uusi riideid, sest hea enesetunne peab ju ka välja paistma, et kõik ikka näeks, kui hästi ma end tunnen. Seepeale tahab kogu maailm end ka hästi tunda ja siis hakkavad kõik meeletult agaralt treenima.
A treenimise kõrvalt ma peamiselt prokrastineerin jah. Uskumatu, kui palju see aega võtab. Täna vähemalt õnnestus pooleldi asjalikult prokrastineerida, tegin süüa, küürisin vannitoa ja esiku läikima(kusjuures esikuga polnud keegi midagi nii kaunist mitu kuud teinud), oma peidiku lükkasin ka vähe siledamaks. Ja nüüd on lauba õhtu, välja minna ei viitsi, kontserdid on kõik juba läbi ja keegi mind kuskile ei kutsu ka. Nojah, tegelt kutsuti, a nad nagunii juba keik seal Purju kandis ja minul on jama.
Prrrrrrooookkböää

Minu uued käimad

2008-02-05T12:38:00.000+02:00

Women's Charles Street Darcey Tall Boot

Description

With military-inspired features, a sleek urban look and mixed materials for an eclectic feel, this boot is for women who walk with purpose. On the inside, it’s all about comfort with the unique Comforia™ system keeping your foot in place, free of strain and full of stride. On the outside, it’s a street-wise style that says you mean business.

Details

Premium, full-grain water resistant leather, suede, waxed smooths and oiled nubucks
Comforia™ comfort system, engineered to provide continuous comfort and support in low or high heels, walking or standing, all day long
Lightweight, contoured leather covered EVA footbed for comfort and support
Leather wrapped heel for a classic look
Rubber outsole for traction and durability

Kes ütles, et asjad ei tee õnnelikuks?

Kes kannatab, see saab saapad

2008-02-05T08:18:00.000+02:00

Saapamuinasjutt juhtus: suvel 2006 käisime naispedekonnaga lõunakas saapaid noolimas, sest Päiks läks Rootsi. Siis ma nägin siukseid saapaid, mis mulle täitsa meeldisid. Seda ei juhtugi nii tihti. Aga saapad maksid natuke liiga palju. Eelmisel talvel käisin neid veel korra piilumas, aga ei, polnud soodukat neile. Noo ja kui just parasjagu mul paras saapakriis oli saavutanud lae, ja pidigi midagi juhtuma sel teemal, siis läksin ja nägin, et ongi mu saapad kaks ja pool korda soodsamad kui enne. Ega vist ostuõnn pole päris õnn, aga ma olen küll täitsa häppi nüüd. Kusjuures need pole üldse mingid tilu-lilu-saapad, pole ühestki otsast taamisaapad ega ka mitte moodusaapad, pigem laudasaapad mäkleodi tütardel võib-olla. Aga aeg-ajalt juhtub ju nii, et on asi, mis ütleb, tule ja võta mind enda juurde.

See olengi mina!

2008-02-01T18:13:00.000+02:00

Mulle kohutavalt meeldib teha nimekirju ja siis sealt neid asju maha tõmmata, millega enam tegelda pole vaja. Ja nüüd on ka minu kohta nali tehtud.

Juutuubi laineil

2008-01-30T20:30:00.000+02:00

Ju vist kõik mu sebrad teavad Paul Pottsi, puseriti hammastega mobiilimüüjat, aga mina nägin alles täna. Armas tuhkatriinu lugu.

No näed siis

2008-01-30T13:07:00.000+02:00

Mul on umbes samasugused soovid, sellepärast ma polegi kunagi rahul. Ja ma vajan õssi. Kui kunagi minul ka sünnipäev tuleb, siis ma tahaks õssi.

Mis ma nüüd siis teen?

2008-01-30T10:34:00.001+02:00

Juutuubist vaatasin ära kõik saadaolevad smäkk ze põunid. Maama, maama, što ja buudu deelat?

Kohv muudab päeva kirkamaks

2008-01-28T14:36:00.000+02:00

No täna öösel jõudsin siis enne siiatulekut endale kohvilurri valmis teha(kuna ma olen üks vana peenutseja, siis ma olen hommikul nõus luristama ainult kohvi, mis on valmistatud espressokannukesega gaasipliidil ja lisama sinna soojendatud piima ja kindlasti mitte koort--sellepärast siis jõuan kohvitamiseni hommikuti väga harva) ja veel tähtsam, ka ära juua. Üleüldse jõudsin täna hommikul korralikult süüa ja vitamiini jõudsin ka manustada.

Ja ongi nii, tänane tööpäev siiani on läinud kiiresti ja peaaegu puhtalt töötegemise tähe all. Kuna kuuendikud nõuavad mult vahvaid arvutamise-värvimise töölehti, leidsin ka selle ajule pühendatud lehekülje, mis allpool on. Kahjuks see üldse ei sobi neile.

Kas üleüldse kuskil leiduks värvimistöölehti, kus oleksid natuke raskemad tehted, aga värvida saaks ikka?

Ja hetkel mulle ei meeldi lapsed. Mis on ka hea, sest täna ei ole neid ka eriti kohal. Homme ka pole.

Saaks juba koju koti peale...

Pühendus Meetale

2008-01-28T14:25:00.000+02:00

Tere!
Leidsin Sulle interenetiavarustest värvimisraamatu. Prindi välja ja värvi vahelduseks, et ikka manuaalset tegevust ka oleks.

Ja muide, kui Sa sel leheküljel surfad(näiteks sinna worksheetsidesse), leiad muudki põnevat ja ajualast.

Televusser

2008-01-17T10:21:00.000+02:00

Kuna mul on viimasel ajal nii pööraselt kiire ja üldse aega pole, vaatasin eile filme. Alustasin Golden Compassiga, aga kuna see oli õudselt paha kvaliteediga ja Meelile ei meeldinud ka, siis ei saand seda edasi vaadata. Teinekord siis. Muinasjutud on niiii mõnusad ju.
Sain plaadi siis ja vaatasin üksinda kõigepealt 1408 ära. Oli jah õudukas, aga kuna kohe alguses paistis, et peategelane on Kuussaki Džonn, siis ei saanud kinni ka panna. Kui jubedaks läks, hakkasin kerima, ja lõppeks sain vähem kui tunniga vaadatud. Kusjuures Urbi poega näidati ka korraks. Ja Monk mängis seal natuke. Teise filmiga läks natuke kauem, see oli No Reservations Kateriine Tseta Džõunsi ja Little Miss Šanšaini ja ühe lõualohuga mehega. Kokandusfilm. Alati selliseid filme vaadates on tunne, et võiks ka ju oma töösse kirglikult suhtuda.

Siis kepsutasin isa juurde autot laenama. Vaatasime filmi nimega Kõhn. Ja mõlemad olime ikka hämmaris. Mis tähendab, et ei söö? Ja mis tähendab, et oksendad toidu lihtsalt heast peast välja? Toit läheb raisku ju. Rõve ka ju igatpidi. Vabatahtlikult niimoodi, no ma ei saa aru. Kusjuures mulle paistis, et tegelikult need toitumishäiretega naesed on ikka üpris kõvad egomaniakid. Et mina ei mängi, kui ma ei saa endale järelraviks sama shrinki, kes mul siin olnud on. Peale selle, et neil pilt täitsa nihkes on. Ühel tüdrukul oli kaksikõde, kes oli ka jumala kõhn(45 kilo) ja tolle anorektiku arust oli õde liiga paks ja ta ei tahtnud tema moodi olla.

Aga muidu oli ikka hottdokk küll, vahtisin suu ammuli. Televiisor on üldse üks tore asi mu meelest.

Pooože moi!

2008-01-15T18:35:00.000+02:00

olen hüstrias.
Ma tahan kevadisel koolivaheajal, st märtsis, 14-23, külastada Päivit. Aga väga vabalt võib juhtuda, et ta ei saa minuga tegelda seal eriti. Seepärast otsin trävelbadit. Ma kangesti tahan minna. Ja kuna ma praegu pean tegelikult tegelema muude asjadega, siis on kibedalt käsil lennupiletite ots.-ost. 336 tolkut oleks Tallinn-Simferoopol edasi-tagasi. Ja sel juhul saaks tagasi tulles veel ühe õhtu veeta Kiievis, täpsemalt terve öö. Mis rõõm, ah? Hiiglaslik, ütleks ma end tagasi hoides.
Apppiiiii, ma olen nii elevil. Küll on hea, et reisimine olemise nii ärevaks teeb. Muidu mul oli totaalne tüdimus ja paha ja keik muu. Aga nüüd! Kadund nagu oleks ainult unes korra näind(meil Piret käis Maiste eksamil, kus paluti kirjutada kauneid metafoore merepõhjast).

uudist polegi

2008-01-15T15:01:00.002+02:00

Kirjutan siin lihtsalt järjena eelmisele loole, et läksin siis koitsa, vaatasin peeglisse, otsustasin pea ära pesta, tegingi seda ja kell kuus olin juba pikali teki all. Ja kui kell seitse hakkas raadio mängima, sain täiesti ühemõtteliselt unesegasena käsikaudu fööni otsida ja juukseid kuivatama hakata. Täiesti uus elamus mu jaoks--ärgata hommikul ja juukseid kuivatada.
Rohkem tol päeval midagi erilist polnudki, võib-olla ainult see kolmsada grammi mannavahtu, mis ma ostsin Rimist(ausõna, ükskord hakkan ise ka meisterdama mannavahtu, aga seni, Rimi oma on kõige parem) ja korraga pintslisse pistsin.
Ja reede õhtul üritasin õppida, aga läksin sellest nii elevile, et kell kaks pidin minema tsavoodi ja seal totralt rõõmsa näuga vahtima(väikse tantsupausiga küll, aitäh Tõivule siinkohal), kuidas pidu käib.
Ega muud uudist polegi. Tahaksin minna praegu hoopis emaga Taisse, aga ta ei võta mind kaasa. Ilmselt ma pole siis isale nii väga närvidele käinud, et ta mu oma kulu ja kirjadega hästi kaugele ära saadaks.

Maiveimaiveimaivei

2008-01-07T11:02:00.000+02:00

No Kivi ja Mildred polnud just välk selgest taivast, aga Karla Pruuni ja Sarkoziii? Äkki see on ikka nali...

Veel viimasel päeval soovin kõigile head uut aastat!

2008-01-06T20:23:00.000+02:00

Hoidsin eemale nii kaua. Vapper naine!
Üldiselt olen ma sel aastal algusest peale ja tegelikult juba eelmise lõpust üsna äda olnud. Küll valutab põrn, küll maks, küll on niisama kehv olla ja minestus tuleb peale sauna ka täpselt nigu vanasti. Ja siinkohal peab küll paika kõnekäänd vähese viina viga, sest alksi pole üldse tarvitand. Isegi eila mitte. Ja üldse viimasel ajal mitte millalgi mitte kuskil. Igastahes mitte mainimisväärses koguses.
Sellepärast oli ka tänane päev lihtsalt pisut nukravõitu, isegi siis, kui pool üksteist kästi kohe üles tõusta ja Muna sünnipäevale kobistada. Preili Meeta seevastu, kes eile pidutses ikka no täpselt kommilfoo, telefoneeris mulle juba poole kaheteistkümnest, endal kena tuumapohmell.

Ma käisin ju eile juuksuris

2007-12-19T13:52:00.001+02:00

Sada aastat polnud juuksuri juures käind. Päivi ju lõikas mul neid ja nüüd ma korra isegi kaksasin kääridega mõned jubedamad suled otsast, aga lõppeks nägi see kõik ikka piisavalt horribl välja ja läksingi Liina juurde. Liinaga käisin ma põhikooli ajal tantsutrennis koos. Vahepeal oli Liina saanud poisslapse. Tegelikult käis kogu see juuksevärk nii jube kähku, et me ei jõudnud üldse piisavalt uudiseid vahetada.

Kogu selle asja tulemus oli see, et eila õhtul sünnipäevapidul olin väga ilus, keik ütlesid. Millegipärast on nii, et lapsevanemate sõbrad pole kunagi kiitusega kitsid(vähemalt ses suhtes, mis välimusse puutub), a oma vanemad ainult mokaotsast aeg-ajalt poetavad. Noh näiteks siis, kui ma olin veel väikene ja hirmus oluline oli teada, kas ma siis ikka olen ilus või mitte. Ja kui emakese käest seda küsima läksin, siis tema vastus oli väga selge ja lihtne:"Pole sa ilus ega kole. Täitsa tavaline oled." Muidugi nüüdsel ajal, kui ma olen juba nii suur ( a mehele ikka pole saand), ja käin nende juures arvem, siis ikka aeg-ajalt öeldakse ka midagi ilusat.

Tööl ma ka eriti ausalt öeldes ei hooli, miuke Saara ma välja näen. Sest paratamatult on ju kotid silme all, silmaalused tumelillad, ja üldse laibanägu peas, kui inimene peab järjepidevalt pool seitse öösel luugid lahti lööma.
Aga täna ma siis nägin lõpuks ka ilus välja, ja komplimentidesadu ei tahtnudki lõppeda. Ja isegi üks laps joonistas mulle pildi pühendusega.

A ikkagi, nagunii, kui ma iga päev nii ilus oleks, siis kõik harjuks ära ja leiaks, et nii peabki. Ja igastahes on aeg-ajalt kuulda, kui ilus ma ikka olen, võrratult parem, kui sama tihti kuulda, et ma näen nii halb välja, ega ma ometi haige ole.

Kuramarineerimine

2007-12-19T08:32:00.000+02:00

Eile oli isa sünnipäev. Külalisteks olid vanad sõbrad, uusi polnud. Aga need vanad on nii jube armsad. Terve tuba oli neid täis ja kõik vestlesid innukalt. Mina esindasin tütreid siis, kuna Päivi on teadupärast Krimmis ja Anna-Liisal jäi laps kõrgesse palavikku. Särasin siis nagu jõulupuu kolme eest.
A Marju käest ma sain imeliselt tabava sõna selle asja kohta, mis mul juba miljon aega(ehk umbes kuus aastat) susiseb. See ongi kuramarineerimine. Lihtsalt nii sobiv sõna.

Island! Island!

2007-12-17T23:23:00.000+02:00

Ma saatsin oma lemmikutele, islandlastele Ingunnile Gudmundurile, kellel ma Amsterdamis külas käisin(nad nimelt elavad seal nüüd mõnda aega), väikse jõulukingi./Huh, sai alles põimlause, või rindlause? Rind vist ikka./ Sain kättesaamise teate koos lingiga Islandi rahvusraadiole, kus laulavad Johansoni vennaksed(Kärt ka).
Ma ei tea, mis see on, a mul on täiesti haiglane armastus nende islandlaste vastu. Noh, nagu nad oleks kuulsad või nii ja mul oleks haiglane armastus kuulsuste vastu. Nende suust tuleb ainult puhast kulda mu arust ja see kõik on lausa kohutavalt naljakas. Üks paras annus neid islandlasi võiks kuuluda igasse mu nädalasse vähemalt. Ja kui Ingunn veel kirja kirjutab, oi, siis mul süda lausa üppab sees ju. Paras kultus. Kulturist olen. Või kultist. Iskultist.

Pallipildid, teine osa

2007-12-13T09:35:00.000+02:00

Käisin Askos piltide järel. No superpildid! Ma mõtlesin, et näedsakuikahju, et deit polnud mul mingi tulevane abikaasa ega kedagi, muidu oleks saand suurepärase pildi, mida pulmakutse peal näidata. Ellom jälle arvas, et saab ju deidi sealt välja lõigata ja päris tulevase asemele panna. Kui ainult tollest oleks sama head pilti.
Mitte et ma kuskile mehele läheks ega midagi. Eieiei, enne ikka soetame lapsed, ja siis võime edasi vaadata.

Ja nüüd

2007-12-13T09:19:00.000+02:00

Mina võin nüüd öelda vahelduseks, et olen kohanenud. Pimeduse ja talvetüüpi ilmaga. Ja hiiglaslikus koguses doseeritava jõulukräpi vastu kaubanduses olen ka karastunud. St. tunneks end veidi imelikult, kui praegusel pimedal ajal poleks nõnda palju sädelevaid vidinaid poes. Eila näiteks ostsin säraküünlaid ja põletasin Piretiga kodus ühed. Kahjuks levis säramise ajal ka jube ais korteris, mis ei taht ega taht lahkuda. Aga sära oli see-eest autentne. Nagu olekski näärid.

Jäingi lõpuks haigeks

2007-12-07T18:11:00.000+02:00

Nii tihti lasteaias lapsukeste kiusamine peab ükskord ka tasutud saama. Teist korda juba sel sügisel tõbine, kusjuures ootan huviga, mis siis see viirusepoiss endaga toob. Esilagu on ainult kurk kähe ja nohu hakkab vist ka end tunda andma. Aga lubati ka palavikku ja tõsist tatitõbe, ja mis kõige vahvam--mitu päeva palavikku kohe.
Aga haige olemist ma endale praegu lubada ei saa, seepärast ootan ka kõikvõimalikke tüsistusi. Näiteks süda on mul siiamaani ptüi-ptüi-ptüi täitsa nitševoo olnud. Kee seraa, seraa:)
Tegelikult ma üritasin ka hoiduda haigustest, a kahjuks mitte joo-see-tee-sid-ru-ni-ga-joo abil, vaid kühveldasin ükspäev viis viiesajast tseevitamiini sisse, mis kahjuks jõudis lõpuks ka põide, see askorbiinhape, tähendab. Ja oi, kui valus oli järgmisel hommikul. Õnneks läks kahe korraga üle.

Hmmmm

2007-12-05T15:19:00.000+02:00

Nujah, olen ka frontaalis jäänud ühele 2026-st pallipildist, ja seda ma siia üles ei hakka panema, sest kuna ma pisut svipsis olin, oli rõõmus meel näost paista ja pingevabast olekust ka kõht välja unustatud. Ja selg ka piisavalt sirge polnud mu arust. Oleks võinud keha ära jätta(ainult peanupp oleks sobind küll), siis oleks superpilt olnud. Deit ei olnd ka ilus pildil.Nüüd hoiame pöialt, et sellel pildil, mis sealt asko-fotost tuleb, ei ole selliseid muresid.

Käisin pallil

2007-12-02T12:06:00.002+02:00

No lõpuks ometi sain ülikooli pallile.

Sel laupäeval murdsin traditsiooni ja ei läinudki isaga maale. Veetsin hoopis päeva vanaemaga, kes on isa ema muide. See vanaema on mul invaliid. Me juba ammu otsustasime minna Gruusia saatkonda sööma ükskord, aga polnud varem kuidagi jõudnud. Aga kui Meeli teatas, et hinnad tõusevad seal, siis polnud enam midagi jõuda, tuli invatakso kutsuda ja minna. Invatakso on muidu igati tore teenus, aga seda saab ainult lauatelefoni pealt kutsuda, mis on ju tegelikult mõttetu, sest telefoniautomaate pole enam mitte kuskil ja sedasi saabki taksoga ainult linna(no ütleme näiteks arsti juurde), aga tagasi enam ei saagi.
Kruiisisime siis kõigepealt sinna saatkonda, Meeli oli tööl ja tegi nii, et meil igati tore oleks. Üks Päivi vana sõber ka töötab seal, uuendasime tutvust pisut.

Tellisime nende lauatelefonilt pärast söömist endale takso ja kruiisisime maksimasse. Ostsime hunniku toitu, st mulle vähe ja vanaemale hästi palju, sest ma käin ju tema juures nagunii söömas ja minul läheb toit üldse kogu aeg halvaks ainult.

Maksimast jälle viis meid invatakso juba koitsa ära. Sealt ma läksin juba kleiti tooma ja sealt läksin koju, ja siis läksingi pallile. Pallil oli palju-palju tuttavaid, ja üldse piinlik-tuttavaid ei olnud, st et minuvanused enam ei käi seal. Juhhhuuu! Väga väga lõbus oli, deit tantsis ka peris broolt, ehkki väitis, et on täis. Sealt siirdusime edasi poslebalale. Kodus pidin pisut riideid vahetama, kleidile oli palju alkašši peale lennand. Koju jõudsin juba enne kuut(eelmisel aastal jõudsin nelja-viie ajal järgmisel päeval vist).

Ärkasin kell üksteist ja halb on olla. Kätes on suremise tunne ja jalg valutab. Üks naine põrutas tantsupöörete ajal minu jala pihta, aiai on täna.

Võib-olla kirjutan pallist teinekord veel, aga nüüd pean küll tegema midagi väga rasvast hommikusöögiks kohe.

Meil Tartus ka november

2007-11-28T09:36:00.000+02:00

Mis seal's ikka, tuleb teha iseseisvaid töid ja mu armsad sõbrad, keda ma muidu üldse ei näe, saavad jälle internetipausi ajal lugeda.

Niisiis, eile ma käisin vanaemal külas jälle. Soetasin koomamarketist alksivaba glöögi ja piparkooke ja pagaripoest(jaa, sealtsamast Raeplatsi tagant) saiu ja kooki. Šokolaadikoogi-nimeline toodet on neil endiselt nauditav. Ja pidasimegi vanaemaga novembriõhtut. Päris meeldiv. Nagu jõulud juba peaaegu. Tegelikult mul oli hea meel vist ka sellepärast, et olin just hulga raha jätnud roosasse lindu, nad ikka võiks veel kaua olla olemas ja mingit kaubamaja i.l.l.o ma küll ei hakka külastama. Mitte mingil f****g juhul!

Vanaemaga on mul viimasel ajal tunne, et ta jääb aina väetimaks ja väetimaks. Nüüd suri ka üks vana sugulane Leida ära(kui ma väike olin, käisime nende pool kardulaid võtmas ja muidu loomi ja talupidamist imetlemas). Leidal oli süda tuksis(nagu ütles eilse filmi Valentini vanaema). Minu vanaemal on küll omad veidrused, aga ta on siiski mu vanaema ja tegelt ta võllahuumorit mõistab päris hästi ja peale selle on tal lahedad vana-aja lood ja moemaja-aegsed klatšijutud, millest ma ausõna pole jõudnud veel ära tüdineda.

Ja ma olen vist jõudnud saladuse jälile, miks ma ikka veel olen kõrghariduseta(ja seeläbi ka ilma õnneta, rahata, eduta, meheta, lasteta ja muu kremplita). Lihtsalt ühel hetkel, kui ma olen jumala joone peal, hakkab ilgelt poogen. Kohe väga ükstakõik on. Ei viitsi, ei ole oluline. Pime on, magaks parem. Või jooks teed, glöögi, käiks suuskamas, võib-olla isegi trenni läheks...

Praegusel hetkel oleks küll puhas ime, kui ma selle asja ikka lõpetatud saaks.
Eks näis.

Kaks korda järjest--traditsioon

2007-11-25T17:17:00.000+02:00

Juba kaks nädalat olen laupäeviti isale poja eest olnud ja taga maal ja metsas käind. Seekord käisime ühes padrikus ronga pesa otsimas, sest isal ammu juba kahtlus oli hinges, et tolles padrikus peaks olema ronkadel pesa. Aga ei leidnud.

Lisaks käisime rõõmustamas meie pedekonna ainumast talisuplejat. Ja kui hästi läheb nüüd, siis saan siia panna ka video. Mina olen see porgandihäälega ja mardisandi rõivastuses.

Ja sellise postituse panin siia sellepärast, et üks neljandik minu hjiigljaslikust ljugjejaskonnast leidis, et eelmine sarnane lugu oli väga armas ja mina olin nii meelitatud.

Vanaema ei vasta telefonile

2007-11-18T13:29:00.001+02:00

Ma olen mures ja pole kaugel sellest, et taasavastada kaheteistaastaselt lahti saadud kombest küüsi närida.
Nimelt eile ma oli maal, kui vanaema helistas ja ütles, et ta sureb ära, kui ta kohe kommi või küpsist ei saa. Mina ei saanud minna, sest ma olin ju maal. Lubasin, et kui saan, siis tulen õhtul. Aga ma ei läinud.
Ja täna ma helistasin kaks korda ja ta ei vasta telefonile. Ja kui ta ongi ära surnud, siis olen mina selles süüdi ja ei saa mitte mingil juhul taevasse, aga see-eest vanglas oleks kõva tegija. Mõrtsukid on ju.

Päevakajastus: vanaema on ikka elu ja tervise juures, juhhuu. Oli lihtsalt läinud kardulast ostma(ja ostis piparkooke ka, ja ma vean kihla, et kommi ka).

Eile oli pühapäev

2007-11-18T13:16:00.000+02:00

Eile olin isale poja eest, kuigi natuke aega tuli ka tütar olla ja isale süüa teha. Käisin nimelt isaga maal. Metsas käisime, seal oli ilus ja sai pilti teha ja lisaks on minu isa nii äge mees, et ronib kuuse otsa. Jummalast kõrgele. Ja ta on sinna varem ka roninud, sest sinna oli ta ise kinnitanud pesakasti. Ja nüüd tuli kindlasti ronida vaatama, kas ikka keegi on suvel ka eland seal kastis. Olidki! Vapsikud! Minu ülesanne oli teha pilti ja tulin ka geniaalse idee peale, et vilmida. Selleks ikka, et teised ka teada saaks, kui kuul mees mu isa on.

Peale selle sai köögiaken seal pihta sootihasega(kas Teie teadsite, et tihane on ingliskeeles tit ja rasvatihane on great tit?). Isa tõi ta tuppa karpi ja paar korda sealt ta tuli välja, otse aknasse jälle muidugi. Praegu ma ei teagi, mis tast saanud on, sest isa lubas ta hommikul välja lasta.

Lisaks käisid meil külas Michael ja pojad. Tõid sokulaadi, mis kadus mütsilisel kombel laualt, kui ma raamatut lugesin. Kahtlustan, et ta on nüüd mu päästevöö vahele läinud.

Siis veel õhtul kutsuti sauna. Muna tuli ka sauna(vist esimest korda). Tal oli siuke vannipart, millel on auk põhjas ja siis saab pissiva pardi üle naerda.

Üldiselt oli väga hea lõpuks magama minna, kui meelde tuli, et midagi asjalikku ei teinudki täna.

Lumepallike

2007-11-15T00:13:00.000+02:00

Eile öösel sai Meelis lumepalliga pihta mu akna ülemisele osale. Praeguseks, ehk kakskend neli tundi hiljem, on selle palli jäätunud jälg jõudnud peaaegu akna alumise ääreni.

Muidu näed oleks meelestki läinud, et siuke asi juhtus. Põhjenduseks oli toodud, et kui mul juhuslikult kolm paljast meest külas on ja üks neist on kööki läinud midagi tooma, siis ta sellise hoiatuse peale jõuab kenasti minu tuppa varjuda ja ehk midagi pealegi visata.

Kui keski mu kallitest teada tahab, mis ma teen näiteks muidu praegu, siis ma võin seda infot jagada küll: ma üritan leida uurimust kajastavat artiklit, mis mulle meeldiks ja siis ma sellest homseks üritan kirjutada veikese artikli analüüsi.

Oh, õudust

2007-11-12T21:38:00.000+02:00

Ohõudu, ohõudu, siin ma olen ja ikka veel üritan kirjutada võrdlevat teost teemal "RHK-10, RFK ja Eesti Vabariigi seadusandluse vahelised seosed ja vastuolud mõiste „puue” käsitlemisel". Nuh, 5 lk veel(5 juba kirjas). Üldiselt pole üldse nii viga, ehkki aega võtab kohutavalt ja üleüldse, pärast pean veel tegema arvestuse , mida mina pelgan, sest pean viibima ruumis vanemapoolse härraga, kelle teostest valdav enamik puudutavad seksuaalkuritegusid.

Emakeel

2007-11-09T10:27:00.000+02:00

Vapsik, kopsik, topsik, supsik, lapsik, nöpsik, sipsik, võpsik, lüpsik.

Ja Leelo Tungla Aabitsas on veel tegelane nimega Pupsik, kes tuntud selle poolest, et lasi puupsu(ja seejuures mitte puuksu).

Praegusel hetkel

2007-11-08T21:06:00.000+02:00

Praegusel hetkel ei ole kõige toredam mina olla. Ausalt öeldes on praegu mina olla üsna nutune. Aga kuna ma keegi teine olla ei oska, siis läheb vist nutuselt edasi ka. Kodu poole vantsides( juba üheksaks jõudsin koju, tööl olin terve päeva) korra kaalusin jooksma minekut, et äkki siis saab sellest viha- ja nutuklombist lahti, mis kurgust varvasteni must kinni hoiab. Aga siin oli jällegi igast magustisi, nii et võtsin hoopis magusaid mõngleid, šoksi ja küpsise ja veel šoksi ja palju, ja juba tekkis mõnus pohuistlik rammestus, ehkki klomp pole vehkat teinud.
Mille pärast ma siis tige olen jälle? No võite arvata, kelle pärast.

Miks ma kellelegi külla ei jõua, kuigi õudselt tahaks?

2007-11-07T08:25:00.000+02:00

Eilse päeva näitel sai selgeks, miks ma ise kuskile ei jõua.
Pärast kuuetunnist und ärkasin kell pool seitse. Linna tagasi jõudsin alles kell pool viis. Baaba Rita olla Eestimaal(ehkki mina teda küll telefonitsi kätte pole saanud), sellepärast käisin ära kosmeetikumide poes ja kommipoes, et Ukrainasse Päivile nänni saata.
Endale ka vaja süüa osta. Lõppeks olid mu kandekotid päris rasked ja raha palju vähem kui enne. Pikendusjuhtme ostmise jaoks peab vist hoopis ehituspoodi minema, sest kaubamajas ei anta seda.
Koju jõudsin väsinult ümmarguselt peale kuut. Vahtisin alguses niisama lakke, aga siis otsustasin ikka pikali visata. Kaheksani. Uniselt jõudsin lõpuks üheksaks ka vanaema juurde. Millegipärast käin ma pea iga päev oma raske puudega vanaema juures, mitte näiteks Külli juures, kes elab umbes sama kaugel. Mis teha, moraalne kohustus. Kümneks tulin juba koju, vaatasin keskmise toa elukaaslase ja ta sõbraga filmi "Innocence" lõppu. Lõppu ei olnudki. Tüdrukutel oli väga kahju, et nad olid selle filmi peale oma aega raisanud.
Siis helistasime skaibist Krimmi-Päivile. Olin just esimest korda skaibi-krediiti ostnud ja kohe poole rääkisin ära. Aga tore oli.
Siis vahtisin veel niisama ja hakkasin magama sättima, aga selgus, et ohhoo, Brjusseli-mees ka skaibis. Nii jah, lõpuks saingi pool üks magama ja pool seitse täna hakkas Coldplay laulma, mingi fix you laul.
Ja täna tõotab üsna samasugune tulla, selle vahega, et poodi ma küll ei kavatse minna.
Vat, kusjuures ei jõudnud teha enam-vähem midagi asjalikku. Ja seepärast tulebki tulla hoopis mulle külla, sest mina vist käin küll ainult vanaemal külas.

Päriselt tagasi

2007-11-05T22:20:00.002+02:00

Nii hea on kodus olla. Kohe tõsiselt! Ei ole üldse viimase korra tagasisaabumise mõru tunnet, mil kohe tuli hakata tegelema probleemidega. Hoopis hästi hea oli. Tulin ja kohe embasin tugevasti kõiki. Keskmise toa elukaaslast embasin ja läksin vanaema juurde(kus veetsin vana hea kombe kohaselt kohe tubli kaks tundi) ja teda embasin ja teise vanaema juurde läksin ja teda embasin ja siis läksin lapsevanemate juurde ja embasin isa kohe väga tugevasti(oh, seda oidipust küll) ja peaaegu hakkasin nutma ja siis rääkisin isaga juttu tükk aega ja isa arvas ka, et kõige parem väljamaalkäimise juures on ikka tagasitulemine.
Nii hea on jalutada Veski tänavat mööda ja hea, et lumi krudiseb nagu aus lumi peabki krudisema. Kodus on hea olla. Mulle kohe õudselt meeldib.
Ja muide, nüüd on siinne salong ka avatud uueks pimedaks(aga meil on soe, väga soe) hooajaks. Peamiseks artikliks, mida saab, on endistviisi tee, aga sest pole midagi, aeg-ajalt on mul süüa ka ja kohvipaki kavatsen soetada, võin saladuskatte all soistada.
Ja kuna mul on vist praeguste andmete järgi umbes neli üks kolmandik lugejat, siis ma pean ütlema, et ootan Teid väga omale külla. Ja emban. Vähemalt selle nädala jooksul saabujaid.

Käisingi ära

2007-10-30T19:03:00.000+02:00

Juba olengi Ikeast tagasi. Täiesti iseseisvalt üksinda käisin seal ja see on ka ehk see põhjus, miks mul seal väga tore ei olnud. Algas kõik kenasti, jõudsin ilma igasuguste seiklusteta pärale, kusjuures olin ennast kohe väga ilusaks teinud. Ootuspäraselt suur maja. Üleval oli näitustesaal ja söökla, all sai kõiki neid asju panna ostukotti või -kärru. Ja siis oli all veel Rootsi nänni pood, sealt sai külmutatud lihapalle ja snöre komminööri ja piparkoogitainast ja glögi ja mustikasuppi ja põhjapõdrasinki ja muud sarnast osta.
Pole midagi öelda, suur pood on. Ja kui see pood kodumaal ka oleks, ma käiks vist küll tihti. Aga nüüd üksinda seal rallida võõral maal, saapad hõõruvad, kellegagi oma rõõmu huvitavatest toodetest jagada pole, ehkki huvitavaid tooteid kahtlemata jagus, hmm.... Ja lisaks ei hakka ma ju omale voodikatet ostma siit ja seda Tartusse Tiigi uulitsasse tassima. Ega ka mitte midagi muud eriti. Niisiis soetasingi ühe lauajala(mis oli tellimus minu võõrustaja poolt) ja kaks asja, mille täpsemat funktsiooni siin selgitama ei hakka. Endale ma neid ikka vist ei jäta.
Pärast pikka kõndimist einestasin ka seal, sõin lõhekalaeinet, veel oli valida steigieine ja lihapallieine ja lasteeine vahel. Kohvi jõin ka. Üldiselt ilma söömata ma poleks elusast peast vist koju jõudnudki. Et välja saada, pidin jälle kogu poest läbi minema.
Aga nüüd olen kohal, ootan peremeest koju ja siis äkki saan Pireti käest laenata ketsid ja minna toidupoodi. Kõht on õnneks täis ja suurt ostusoovi loodetavasti ei tule.
Ja neljabal lähme Amsterdami. Külla.

Siin Eurolinn

2007-10-29T22:44:00.000+02:00

Olen Brüsselis. Ilm on räbal, nagu mu majutajagi ütles. Aga viimased kolm õhtut olen niigi õues käinud. Homme on plaan minna imedemaale Ikeasse. Terveks päevaks.
Midagi põnevat kuulnud-näinud pole. Käisime pargis jalutamas eile. Mööda Luizat kõndisime pool tundi ja jõudsime linnast välja. Sealt algaski park. Pargis oli pühapäeva puhul jube palju inimesi, aga midagi ekstravagantset ka ei näinud. Tüüpilised naised olid ennast venitanud viimse piirini ümber teksastesse ja musta sädelevate neetidega laia vöö ka peale tõmmanud.
Siiamaani on kõige põnevam asi, mida ma kuulnud olen, hoopis saunajooga. Piret(kes elab siin juba ammu) käib peaaegu iga päev joogas, kus ruumi temperatuur on 38-42 kraadi ja see pidi venitamise koha pealt jube kasulik olema. Isegi Nefjorgist käivad üle ilma oma filiaalides kaemas, kas on ikka õige temperatuur.

Esimene laul päevas-viimane laul päevas

2007-10-25T09:21:00.000+02:00

Viimasel ajal olen märganud teatavat seaduspärasust kummitamise osas. Ma muidu ärkan raadioga tavaliselt, sedasi saan niikaua, kuni tuleb Krimmi-Päivi ja viib raadiumi minema. Loodetavasti ei tee ta seda enne suve. Aga, seaduspärasuste juurde jäädes võin öelda, et esimene laul, mida ma unesegasena hommikul kuulen, tuletab end päeva jooksul ikka ja jälle meelde. Ükspäev oli see "Destination Unknown" artistilt nimega Gaudino. Täna jälle laulab mul kõrvade vahel see Rootsi tšikk kardigani-pändist: "Your love alone(akordid), is not enough." Nii jaa, terve päev läbi laulab arvatavasti.
Muidu ma sõitsin täna autoga. Plaanisin sõita väga tublisti lubatud kiirusega ja üldse igati seaduskuulekalt. Aga ühe möödasõidu pidin ka tegema. Üks sõitis seitsmekümnega ja kõige karmima kiirenduse ajal mööda sõites tuligi üheksakend sisse ka. Sõitsin sama kiirelt edasi.

Reisiärevus/enesehaletsus

2007-10-24T19:31:00.002+02:00

Täna hommikust kuni õhtuni oli reisiärevus. Õhtuni sellepärast, et siis asendus see enesehaletsusega. Ja millest see küll tuli siis? Vot helistasin isale, et homseks saada autot korra. Suusoojaks küsisin ka, et kus ta on. Nii, Lembitus on emaga ja söövad steiki. Vat, kui tore, vanavanemad lapselapsel külas, nii arrrrmas. Nojah, lõpetasin kõne ära ja kohe vajus peale suur pilv. Nii kahju hakkas endast. Loomulikult ei kutsuta mind. Selleks on tuhat põhjust. Peale selle, et ma nii kohutavalt masendav inimene olen ja minuga lihtsalt igav on, võtan ma tõenäoliselt veel mõne väga hea isuga sõbra kaasa. Väga tõenäoliselt, sest harvad on korrad, mil ma üksi sinna läinud olen. Loogiš ju siis, et ei kutsuta.
Nüüd ma istungi kodus. Nii kahju on. Tahaks nutta, aga oleks vaja natuke mõjuvamat põhjust. Tavaliselt on sel juhul vaja vaid veidi mõelda olokaustile ja väikestele vanemateta surevatele lastele ja kohe läheb elu väga vesiseks. Naistepuna on ka otsas.

Tundub jälle miskit viltu on, aga tegelikult minu elus mitte nii väga

2007-10-20T21:28:00.000+02:00

Jälle olen võtnud omale hiiglama palju asju kaela peale, mis tähendab, et jõuan kohe eriti vähesega ühele poole ja põhilise aja tegelen põdemisega, et mis mul jälle mis ajaks teha on ja näed, sinna jälle ei jõudnud.
Aga ikkagi, olen avatud spontaansustele, milleks ma ise praegu võimeline pole kuigivõrd, ja täna sain minna kinno, ups, vabandust, teatrisse. Laulupeo muuseumis ehk Teatrilaboris ehk Lasteteatris ehk siis selles majas, kus me Meetaga vilistlastena koolipidus käisime ja ühtlasi oli meiega seal kosmos ja nii ja naa ja paljut ei juhtund, lihtsalt, ohhoo-jajaa.
Aga teatris näidati Romeot ja Signet, tähendab, see polnud selline saal, oli selline suur tuba lihtsalt, ja kaks rida toole oli, täiesti intiimne kontakt kogu näitemänguga. Latsõkesi oli ka lastud etendusele ja üldse oli tubateatri maik man, aga ikka päris etendus oli. Mulle ikka ka Liina Tennossaar meeldib täitsa hästi.
Eile aga käisin sugulaste juures suures lootuses õppida, millest viimse hetkeni midagi välja ei tulnud ja kui ma oli enne veendunud, et laupäeval on loengud, siis sain ma uue võimaluse, sest selgus, et on hoopis pühapäeval ja mul on võimalus(täideti see soov ja kahetsus, et palun tehke nii, et praegu oleks eile) ikkagi mäele jõuda õigeks ajaks.
Ja nüüd, olengi üksinda kodus, vaatasin City of Godi ära, teisi filme olen siit laua pealt näinud ja rohkem ei taha näha neid.
Mati jälle trügib vägisi silma. Kui ma üksi päris olen, siis ta teab, et ma ei oska ei öelda ju talle. Oi, Matit nurjatut küll.

Ja lisaks on mulle skräppinud minu brasiilia sõbrants Prantsusmaa lapsehoidja karjääri aegadest. Appiiiii! Ma ei oska ju seda keelt tegelikult üldse!(vähemalt naiselikkus tuleb säilitada ja kiljuda õigel ajal, kui muud ei jõua)

Elu maal

2007-10-15T13:33:00.000+02:00

Maakoolis on nii armas, lapsed istuvad praegu siin minu toas ja valmistavad oma klassiõhtut ette. Neil tuleb tohutu äge etendus, kus kõik osalevad, samal ajal istub üks esimese klassi poiss lihtsalt nendega, sest tal on siin huvitav ja neljanda omad lubavad seda ka. Ja kõik teavad ikka igaüht siin, kakssada kopikatega siin lapsi üldse kokku tulebki.
Ma oleks ka tahtnud käia algkoolis maakoolis väikse ja sõbraliku klassikollektiivi, enne-bussi-mängude ja kogu krempliga. Tiiu Nurmel iseenesest polnud viga, aga nelikend last klassis tundub praegu selle kõrval, mis ma siin päevast päeva näen, ikka lapsepiinamisena küll.

Pühapäev

2007-10-12T21:09:00.000+02:00

Täna pidasin pühapäeva. Eile õhtul oli äärmiselt tore õhtu, aga miskipärast jäin magama juba enne kahtteist, kell kuus vahetasin riided ja pesin hambaid ning kobisin magama tagasi. Pühapäevaks tänane päev lihtsalt kujunes. Kell kümme ärkasin, tegime praekartuleid, vaatasime filmi, siis ma küürisin puhtaks end, üritasin käia kohtumas õppejõuga(aga pühapäeval ju ka õppejõud puhkavad, isegi kui ametlikult on tegu reedega), käisin internetis, emmessennisin pisut, veetsin paar tundi vanaema juures, ja nüüd, õhtul, lugesin raamatut ja laadisin Vikerraadiost alla kõik Sirlid, Siimud ja Saladused. Võib rahuliku südamega magama minna, ma arvan.

Lapsed

2007-10-10T22:03:00.000+02:00

No jama küll, lugesin enda postituse läbi, jube edev jutt. Pean muretsema lapsed, et niimoodi sobimatult kogu aeg endast ei saaks rääkida, vaid sekka ka muud. Kassi tahaks tegelt rohkem hetkel, siukest väikest mjau-nurr-looma, ja kes üldse ei kuseks tuppa ega loomulikult mitte minu asjadele.

Võitlen

2007-10-10T21:51:00.000+02:00

Võitlen igavusega(mis muuseas tänaõhtuse teooria järgi tuleb nunlikest eluviisidest), käisin poes, ostsin pickwick papersi ja naistepuna, juba kujutan ette, kuidas masekas taandub sahinal. Käisin külas vanaemal, õnnestus koos lapsevanematega kinno minna(Georg, ja meie pedekond tagapingis möirgas naerda, kui Asta purjuspeaga katteta lubadusi andis), ja pärast tõin nende juurest autoga ära mõned sõnaraamatud, paar asjalikku raamatut ja hunniku kui-tahaks-midagi-lugeda-aga-ei-tea-mida raamatuid(Juri Lotmani 1 ja 2, Iiri muinasjutud, Mary Poppinsi ja ma ei saa nüüd päriselt aru, miks, aga Darwini eluloo, selle peab küll tagasi viima, ja siis veel, ohhoo Pitisilised koekirjad, mis ole minu oma).
Georg oli mõnus, soovitan vaadata. Polnud piinlik(nagu harilikult Eesti vilmide puhul). Ma isegi nautisin. a see võib-olla tuleb mu koonerlikkusest, et ma tasuta sain. Hmm, ei, tegelikult ka meeldis.
Ja peale selle olen enda üle äärmiselt uhke, et suutsin vastu seista koolipuhveti saiakese-ahvatlusele ja selle tähistamiseks tegin endale suure kruusitäie kakaod ja pistsin hoolega juustusaiu ja komme.
Hea päev, Rootsi-Jennyl(kes näeb välja nagu Lindgreni lasteraamatu tegelane) on sünnipäev.

Pealkirja pole

2007-10-10T08:11:00.000+02:00

Niinii, ma usun, et mul on ikka vist vaja neid ad-sid. Esialgu hangin naistepuna ja joon heinateed rohkem. Mul sümptomid järgmised: 1)huvipuudus kõige suhtes-- kui on mingi huvi, siis tekib närvilisus, mis avaldub ebameeldivalt; 2)vedelemine voodis ilma uneta; 3)uni on rahutu ja kubiseb veidratest unenägudest; 4)pesuskäimine ei tundu oluline, ja see paneb muretsema; 4)sõbrad ja pedekond tunduvad tüütud ja häirivad ja raudselt neid ei huvita minu isik; 5)päevad mööduvad kiiresti ja ööd ka, alles oli neli ja juba on kaksteist; 6)armastus on tunduvalt nõrgenenud, kadunud isegi, heldimuse asemel on tundetus ja vihastamine; 7)elada on ebameeldiv, aga sööma peab; 8)pidev väsimus ja jõuetus; 9)sooviks ärgata ja tunda end jälle hästi; 10)kõik tänavad on kurbi ja tigedaid inimesi täis ja loomad kardavad meid; 11)isegi hobused on gripis; 12)kõik on läinud väga kulukaks; 13)toidule läheb jube palju raha, aga toit läheb kogu aeg halvaks; 13)kõrtsu minna õhtul ei saa, sest võib leida eest ebameeldivaid intsidente; 14)ei tahagi kõrtsu minna; 15)raha peaks üle jääma, aga ikka ei ole seda; 16)võiks minna nädalavahetusel Narva, aga tundub väga tülikas ja mis siis veel saab, kui on jama?; 17)milleks?-mõte vilgub loiult, aga pidevalt; 18)võiks istuda sirge seljaga toolil, aga mul on ju niigi sirge selg; 19)võiks muretseda juba oma lapsed ja mehe, aga kuhu ma nad panen?; 20)lolluste tegemiseks pole juba ammu enam tuju, kõik on väga totralt asjalik, mida teha tahaks.
Nujaa, paistab, et mul on lihtsalt igav. Krdirsk.

Ülikool halb

2007-10-08T16:57:00.000+02:00

Käisin laupäeval kuuetunnises loengus teemal "Teenused psüühiliste erivajadustega inimestele", kus sain teada sellise infokillu nagu: 43% psüühikhäirega inimestest on kõrgharidusega. Niisiis, järeldus, ülikool ajab hulluks. Olen väga nõus, ma arvan, et ma oleks äärmiselt normaalne inimene, kui ma sinna ülikooli üldse roninud poleks. Isegi minu väikses sotsiaalses võrgustikus kõrgharidusega ja ühe või mitme psüühilise haigusega võitlevaist inimesist näiteid tuues jääb sõrmedest-varvastest nende üleslugemisel puudu.

Linnud, loomad: järgneb

2007-10-04T12:10:00.000+02:00

Need rasvatihased siin, nad käituvad aastaajale sobimatult, vähemalt see üks, kes mul siin täna juba mitmendat korda piiluma tuli. Nad peaks ju kevade aegu pesa jaoks akna vahelt soojustust kiskuma, mitte praegu. Ilmselt on ta lihtsalt liiga hoolitsev ja leiab, et kui ma ise ei saa vana toppimismaterjali ära eemaldatud, et uue jaoks ruumi teha, siis tuleb mind veidi aidata.
Apdeit: rääkisin sellest teel Tartusse oma isale, kes nagu ikka isad, on mõnes asjas oma lapsele tunnustatud autoriteediks. Minu oma teab minust palju rohkem näiteks loodusvärgist. Isa siis valgustas mind, et rasvatihased just täpselt nii praegusel aastaajal teevadki ja ilmselt on neil ikka talvepesa, aga seda ta ei tea, miks nad suhtlema tulevad ja tema ainus loogiline põhjendus oleks, et nad tuletavad meelde, et mõne aja pärast tuleb neile pekk välja panna.
Ülejäänud tee sain kuulda huvitavaid seiku noorte naturalistide elust kuuekümnendail.

Kes palju teeb, see eriti rohkem ei jõua ka

2007-10-03T07:11:00.000+02:00

Mõtlesin järele proovida selle üldsuse poolt heaks kiidetud kõnekäänu, et kes palju teeb, see ka palju jõuab.
Eile, ärkasin vara-vara(nagu tavaliseltki), käisin ära tööl, saabusin linna, jalutasin Kaubamajja, ostsin Euronicsist patareisid ja Toidumaailmast kooki ja teed, väljast lilli ja rühkisin mäest üles vanaema juurde. Seal sai süüa, juttu rääkida/kuulata ja järsku oligi kell kuus ja tuli minna kõrvalmajja keeletundi, mis kestis kaks tundi. Seejärel tuli minna tänava teise otsa ära viima viimase reisi kräämi, Feenoksisse, koju rahakoti järele, Feenoksisse, Taarasse, kust tuli üles otsida fotosid, raamat "Väike prints", natuke süüa varastada ja pool tunnikest skaipida, Krimmi-Päiviga sai ka paar minutit rääkida. Selle peale oli kell juba saanud pool üksteist ja aeg oli seada sammud kodu poole.
Plaanisin jõuda valmis tol päeval veel vähemalt kolme tundi nõudvaid asju, aga nagu selgus, siis organiseeritud pidev tegutsemine tegelikult ei garanteeri üldse, et nende asjadega valmis ka jõuad.

Linnud, loomad

2007-10-01T21:47:00.000+02:00

Tore on käia iga päev maal. Õhk on seal värskem, inimesi vähem, taamal metsaviir. Täna liikusid üle taeva hanekolmnurgad ja üts veikene rasvatihane käis minu aknalaual uurimas. Tundus, justnagu tahaks ta tulla aknast sisse, aga õnneks oli aken nii irvakil, et ei saanud.
Ja Tiigi tänaval nägin siili. Pimedas ei näinud, kuulsin ainult sahinat, kui seisma jäin, ei sahisend, ja kartsin, et nüüd see eriti ülbe peni kargab säärde iga hetk, aga valguses paistis hoopis siilionu.

Apdeit: ja lapsukese pluusikraelt leidsin põdrakärbse.

Oh ma vaene

2007-09-25T21:55:00.000+02:00

Mul ei ole üldse raha praegu, kõrvuni võlgades olen. Kuna ma ei julge kelleltki raha küsida, olen võlglane ainult panga ja Tea Jänese(kes lihtsalt maksis minu eest) ees. Väljas ma ei käi, peale selle, et kardan kohata ühte inimest, kes rikuks kogu õhtu, pole ju mõtet kõrtsu ronida, kui millegagi oma ninaesise eest tasuda pole.
Eile suutsin end haigeks mõelda, väga halb oli olla. Plaanisin juba terve päeva enesehaletsuses veeta, aga ema, kui kuulis, et tunnen end kehvasti, tuli toidu- ja ravimikotiga kohale. Käskis enda telefoniga helistada, et ma täna ikka tööle ei läheks. Täna vedelesin kodus ja üldse välja ei läinudki. Magasin ja lugesin lastekirjandust. Kuna haige olles ju ei maksa ennast pingutada raskemate raamatute lugemisega. Panin küll artikli enda kõrvale, aga Härra Huu oli hoopis ahvatlevam. Ja sedasi päev läkski. Päeva lõpus tegin ka arvuti lahti ja avastasin ei kellegi muu kui interneti. Otsustasin hoobilt pangale veel rohkem raha võlgneda. Ja üritasin feissbukki pilte laadida, aga selleks on internet minu voodil pisut liiga äbarik.
Nüüd on kell juba palju, teen veel ühe fervexi ja siis kobin unele.

Töölkäimine

2007-09-21T08:22:00.000+02:00

Põhimõtteliselt on ju tööl hea käia: kui koolivaheajal õhtul magama lähed ja päev läbi oled tegelenud põhilise jobutegevuse ehk mõtlusega, siis on pisut halb vahetevahel, aga tööajal oled ikka vähemast tööl ära käinud.
Sellepärast tulin ka täna, kui mul tegelikult tunde ei ole, tööle. Ettevalmistusi järgnevaks nädalaks tegema tulin. Niisiis guugeldan ngo teemadel, et endale järgmiseks suveks tegevust leida. Pikka pädagoogipuhkust tuleb ära kasutada ju. Kehv lugu on ainult see, et kui nii lühikeseks ajaks nagu kaks kuud minna, siis tuleb üritusele peale maksta. Aga siis ma ei saagi kevadel motikaga sõitmise lube teha ju. Pigem siis hakkan juba vaatama töövariante suveks. Soojal maal eeldatavasti.

Feissbuk

2007-09-19T16:18:00.000+02:00

Oma suure ja parandamatu nostalgiatunde tõttu suviste avantüüride suhtes külastan nüüd tihti facebooki. Kes teavad, need teavad. Seal ma väga hästi aru ei saa sellest, ehkki täna hakkasin seal hasartselt mänge mängima. TravellerIQ mängu mängisin, läks halvasti. Ja siis vastasin veel igasugu quizidele, kus ma tavaliselt sain täiesti tavalises mahus õigeid vastuseid, aga Romantic Movie Quizis sain sada protsenti. Nüüd ma ei teagi, kas mõelda positiivselt(ma olen äss küll, kui ma nii tark ikka olen) või siis, nagu tavaliselt, peaks vist ikka rohkem raamatuid lugema, või siis väärt-ja dokumentaalfilme vaatama.

vääga edukas ennelõuna

2007-08-29T19:51:00.000+03:00

Tänane edukas ennelõuna algas juba eile õhtul, kui peale kino hilisõhtul koera autosse toppisin ja maale sõitsin. Täna ärkasin täitsa üksi maal üles ja läksin tööle, kus ma värvisin oma ruumi aknaid Potjomkini stiilis. Aknad said üllatuslikult ära värvitud juba enne ööd. Seepeale kohtusin ja transasin tervelt viite tuttavat, kes olid astelpajumarjade korjamise võimaluse peale kohalegi tulnud. Siis me korjasimegi, mu korilusvilumuses on veel arenguruumi, seda võib kohe kindla veendumusega öelda. Korjasime ära, tõime koera maalt ära ja väikse ringiga lõppeks vanemate juurde saabudes olen nüüd nii soss, et ainult magada tahaks ausalt. Ega midagi muud polegi uudist. Ainult et kirjutan seda juttu nüüd oma kalli Krimmi-Päivi heaks. Nii et sellepärast sellised väiksed või suuremad nilbused nagu minu üheülbaliste päevade kirjeldused siin edaspidi valitsema hakkavadki.

Elan minevikus

2007-08-28T19:28:00.000+03:00

Sain hunniku portugalis olnute linke ja kuna ma seda oma reisimuljetesse ei kirjutand, pean nüüd ikka ajaloolise tõe huvides ära kirjutama(et meelest ei läheks loomulikult), et ma ikka meisterdasin Kubale tordi. Tegelikult ei teinudki ma ise, vaid hoopis ostsin ise materjalid kõik ja kuna ma pidin sünnipäevahommikul minema varakult "tööle", siis kirjutasin kandikupaberile valmistamisõpetuse ja tšehhi tibid tegid selle tordi valmis ja pärast mina osalesin ainult transamises ja kaunistamises. Tort läks väga hästi peale ja selle tõestust võib vaadata näiteks siit.

Paneme riba!

2007-08-25T18:29:00.000+03:00

Lihtsalt üks tore emakeelne väljend oksendamise kohta.

istun üksi ja...

2007-08-25T17:04:00.000+03:00

.....kodunen. Otsustasin nädalavahetuseks jääda oma uude kodusse harjuma. Muidu elasin maal pärast tagasitulekut. Koduga harjumine on äärmiselt vaevanõudev. Tuleb istuda Meeli toas(ta tuleb muide järgmisel nädalal kurgimaalt tagasi) ja varastada Piretilt internetti ja siis vahtida oma Portugali pilte. Sain umbse 12 erinevat pildilinki ja pole neid läbi jõudnud vaadatagi. Natuke tõmmasin endale ka neid. Täiendasin orkutialbumit. Olen väga rahul ja kodunen.

.....kõht on tühi. Kui nüüd järele mõelda, sõin hommikul kell seitse Elvas kaks singileiba ja tüki torti, aga siis tulin koju magama ja pärast seda olen söönud veerand mädand õunast ja kaks kommi. Aga juba kutsutigi Lembitusse sööma, saab liharulle ja tiramisut, taimetoitlus on unustatud. Perekonnaseisuameti kõrvalelamise miinus on, et laupäeval vaikust ja rahu nautida ei saa: pulmamarss kõlab julgelt ja valjult nii umbes iga poole tunni järel.

....olen segaduses. Vajan teraapiat, et kohaneda reaalse eluga. Praegu vist ei anna aga kedagi orgunnida. Parem käin küürin end puhtass ja lähen sööma, siis las segadus jääb siia omaette ja õhtul, kui tipi ja täpina koju saabun, on kõik palju kenam.

Ma lähen jälle korraks

2007-08-06T00:36:00.000+03:00

Homme, st tegelikult juba täna sõidan odavlennufirmaga Inglismaale ja sealt põrutame Walesi, kus ma peaks rohkem ootama keskkonnaharidusega seotud projekti elluviimist, aga kuna ma sellest muhvigi ei tea(pole end kurssi viinud, loodan reisikaaslaste entusiasmile), ootan hoopis ärevusega kõmrikeelseid rongijaamasilte, mis on jäänud kustumatu mälestusena ajju pidama Tiiu-Mai Loko tundidest.

Aga enne, ehk nüüd sel nädalal, viibisin hoopis ühel teisel saarel, Hiiumaal. Natuke aega veetsin ka oma kinnisvaras, aga kuna sinna saabusid igasugu karvased ja sulelised, ehk teisisõnu Neegri ja Beriti pulmalised, siis lasin sealt jalga eriti kõrvalisse kohta Vanajõele, kus näeb hea õnne korral musta toonekurge, euroopa naaritsat ja teisi loodusharuldusi, tähendab teised ei tule praegu meelde, aga kindlasti neid on seal veel. Sealses metsas nägi ka lohutut vaatepilti maast, mis on mustikate all lookas, aga inimesi pole piisavalt, kes need koju viiks. Mustikaid oli ikka, nii et silme eest võttis kirjuks. Kuidas saab olla nii, et igast õiest tuleb suur mari. Mul on kuri kahtlus, et igast õiest võis ka mitu marja tulla. Aga selle üle pole vist mõtet vaielda.

Täna tulin tagasi, rebisin end vasta ööd ka internetti. Peale Vaike keegi plooge ei kirjuta, jama värk. Nüüd pean kirjutama veel äraütleva kirja onule Pariisist. Tahaks minna, aga mitte veel sel aastal.
Ja suennipaeev on mul seal Walesis, tagasitulles võib mind rünnata õnnitlustega laivis.