Unenäost räägin täna

Täna on lapsed mudilaskooriga Kambjas ja need, kes ei ole, need on kodus tuulerõugetes ja need, kes ikka koolis on, no neid on nii vähe, et mulle ei jagu täna. Sellepärast tiksun ma siin ja ootan söögivahetundi, tiksutud aja jooksul olen ära söönud juba ühe baunti ja pool pakki datleid.

Kuna mul elu endiselt ei ole, sai unenäomaailm selle sõnumi lahendatud niiviisi, et täna öösi pakkus siis veidi elu. Ja kuna mul tõesti millestki kirjutada pole, aga ma ei taha kuuajast pausi tekitada, siis kirjutangi hoopis unenägudest.

Ega ma pikantsemaid detaile ei hakka rääkima, näiteks õudussketšist, kus minu vanemad kutsusid Mardi vaibale ja tahtsid teada, mis plaanid tal minuga on. Võeh, see oli üsna jube.

Aga põhiliselt ma nägin unes avoviiolit, kes polnud üldse hasartmängusõltlane, vaid tal oli kinnismõte, et tema tahab elada nagu mafiooso. Noh, nii et karusnahkne kasukas, sigar hambus, kaabu peas, naised ja ringrajasõidud (ikka kulka rahastas tal seda kõike) ja see kõik toimus Pärnus. Ringrajasõit oli mootorrattaga ja too päev, kui ma Pärnus olin, oli see sõit hoopis linnas ja kõik kohad olid tolmu ja heinapalle ja üksikuid põrisevaid mootorrattaid täis.
A siis järsku tuli joostes nurga tagant hoopis must toonekurg, kes oli väga õnnetu, sest talle oli sulgedesse palju reklaami kinni jäänud. Maksima ja koomamarketi ja jüski ja enteri ja asko, hästi palju oli kuidagi kleepund sinna ja ta ei saand lennata kuidagi. Ja siis ma saingi teha linnukesele rõõmu ja ta reklaamidest lahti päästa. Ta oli muide rõngastatud, aga raadiosaatjat tal küll ei olnud. Lendas minema ja lehvitas muidugi rõõmsalt taevalaotusest.

See nüüd oli kõigile, kes peavad ka igasugu tähtsaid kirjatöid produtseerima, aga seda igati prokrastineerivad.