Eila minu ema oli pähe võtnud, et just mina pean temaga pühapäeval maale minema, sõitma ka sealjuures. Sest et ta olla väsinud. Punnisin vastu, aga ikka sõitsin.
Ja sõitsin kitse surnuks. Täpsemalt soku. Järsku oli ta auto ees ja järgmine hetk tükid lendasid. Hiljem selgus, et need olid ikka autotükid, mitte loomatükid. Ja mis maa siis tegin? Ma pidurdasin, sõitsin sujuvalt tee äärde, jätsin auto seisma, hetke mõtlesin, ja siis hakkasin nutma. Nii hea on olla tüdruk, lihtsad lahendused on käepärast võtta.
Auto on üpris lömmis. Sõitjatest polnud keegi eriti lömmis, isegi koer mitte. Jahimees kutsuti, loom vinnati vanni, sõidutati maale, riputati kuuri ja nüliti-veristati-hakiti. Nii et järgnevad päevad on lihapäevad.
Maal on muide imekaunis praegu, sinilollikesed ja sookured, aaahhh...

Ja mul pole häda kedagi, kui keegi muretseb juhuslikult, ainult naatukene kardan autoga sõita nüüd.