Eila ka juhtus pärastlõunasel linnasõidul nii, et kallid kaljeegid tahtsid teada, kuidas mul noormeestega läheb. Hakkasin ise ka mõtlema ja jõudsin järeldusele, et igavalt läheb. Kuna muu elu kah suht igav (väikeste värvi- ja säralahvandustega küll), siis pean muudkui vatrama sellest sokujahist, mis pühapäeval toimus.

Ja pean lagedale tulema jahmatava ülestunnistusega: mulle tõesti maitses see liha. Lisaks sellele, et ta oli tõesti maitsev ja õrn, oli seal veel midagi, hmm, võiks öelda isegi ürgset, ses suhtes, et nauditavamaks tegi söömise teadmine, kust see liha pärit on. Et see liha on puhas värske liha ja ma tean kogu protsessi, kuidas ta hüppavast (sest hüppaval kujul ma teda elusast peast ju ainult nägin) kaunist sokust sai taldrikul auravaks lihakäntsakaks.