Ülehomme

Niisiis, ülehomme, oih, pagan, tegelt ikka üleülehomme lendan minema. Vahepeal on mind tabanud ignohaigus, mille põhiline sümptom on igasuguse reaalse maailma ignomine, ja sedasamust reaalsust ma siis ignon teleseriaalide ja filmide abil.
Selle haiguseraisa pärast pole mul veel piletit Belgiast Portugali, mille tegeliklt eile pidin muretsema(ausalt ka, varem ei tohtinud), ühtegi asja pole pakitud ja kolitud ka pole. Ühtegi ülikooliga seotud asjaga pole materjalide paljundamisest peale tegeldud. On ikka õudne tõbi.No mikspärast ta ei võiks mind, muidu absoluutselt alati väga täpset ja asjalikku naisterahvast, rahule jätta?
Peale selle on mind tabanud pisuke segadus. Nimelt olen ma Belgias väikeste segaduste ja misanderständingute tulemusel sunnitud mängima tuttavat Hiiumaalt ja mõtlen välja oma profiili nendeks mõnedeks päevadeks, kui seal viibin.
Ja veel, siis kui ma seal Portugalis(kus ma hakkan kandma vormisõivast suuruses M, aga pole sugugi kindel, kas see mulle selga mahub) mõnikord arvuti ja samas kohas ka interneti leian, siis kavatsen sellest kindlasti kirjutada. Aga muidugi mitte siia, sest siin on igast saasta ja kohati väljamõeldisi, aga reisikirju hakkavad lugema ka lähemad sugulased ja neile ei sobi niisama valetada. Eks ma siis kirjutan aadressi ortukisse või kuskile. Siis saavad kõik minu lähemad 250 hingesugulast ja ema-isa ja teised ortukitõvest pääsenud sugulased rõõmsalt lugeda ja loodetavasti ka pilte vaadata sellest, kuidas ma ikka hambaharjaga kaid küürin ja sõlmi harutan ja kuidas haid mind ära söövad ja kuidas 230 võhivõõrast inimest suurteks sõpradeks saavad ja kuidas ma loomulikult leian suure armastuse, keda mõne aja pärast elu eest jälestama hakkan(milline koletu lugu juhtus ja mille all kannatan siiani ja ausalt hoiatan kõiki sümpaatseid meestuttavaid, et minuga üldse ei maksa jamama hakata ilma minupoolse suure armastuseta, sest niimoodi hangite endale siukse sõbra, kes Teid nähes oksele hakkab, literaalselt). Nii, aitab isiklikust elust. Kõik.