vähem, aina vähem

Eee, kui nüüd mõelda, pole mul pealkirjad jutuga seotud üldse.
Kurdan: miks küll peab see pärmitainas mulle nii irmsasti maitsema, ah? Apseluutselt alati on pärast raske olla. Lisaks mustmiljonile sõbrakesele, kes muga nagunii kogu aeg koos on, võin ma nüüd öelda head ööd ka pärmiseentele, kui lõpuks magama lähen. Ehkki maos nad vist ikka said surmava sahmaka.
Njah, ja siis ma olen uppunud igasugustesse elu "lihtsamaks" muuta lubavatesse teostesse, millest ma selguse asemel olen millegipärast vajunud suurde ja värvidevabasse auku. Noh, näiteks raamat "Siin ja praegu", mille pühenduse ossa on kirjutatud Teoloogia I. See räägib sellest, kuidas ainult praegune hetk on päriselt olemas, tulevik ja minevik on kõik täiesti illusoorsed(väga üldsitatult raamatu sisu). Eniveis, hea asi peaks olema, et ei ole mõtet ei olnu ega tuleva pärast enda pead vaevata. Ega vist ei pea lisama, et see pole eriti mõjunud. Aga loo pimedam külg on see, et ka unistamisel pole mingit mõtet, vähemasti ma sain nimoodi aru. See loomulikult on vastuvõtlikule põhjamaa hingele mõjunud.
Teine raamat, millega olen alles esimestel lehekülgedel, on "Nonviolent Communication". Sellega ma pole küll veel kaugele jõudnud, aga ometi olen juba ühe sealse mõttetera üles korjanud ja see oleks: mitte keegi pole siin ilmas selleks, et just sind õnnelikuks teha. Oooo, kui rõõmsaks see veel teeb!