Tegelt tahaks ju elada, naerda, nutta, midagi tunda

R2laivi kuulan internetist. Sellest pealkiri.
Ma lihtsalt pean rääkima, kuidas mõnede inimestega rääkides on pärast ka veel hea olla, ja mõnedega pole jälle üldse. Lausa halb on. Nagu näiteks eile. Meeta käis oma kolme aastat kolme liuna kelgutamas, mina sel ajal olin seltskonnas, kus oli vast üks inimene, kes on justkui päris inimene. Ja see polnud mitte see, kes mind sinna kutsus. Eh, need, kes teavad, arvasid ära, kellest jutt.
Aga, kui kell kolm öösel koitsa jõuad ja tunned, et võiks minna veel kelgutama ja ikka kellegagi koos, siis ei hakka ju helistama töölkäivatele sõpradele. Või suhtevõrgustikus vaevlevale sõbrale, kes nagunii ei tuleks. Või liiga kaugel elavale sõbrale. No enivei, lõpuks oli ikka nii, et kuigi kelgutasin ligi tund aega ja vahepeal juttu ka rääkisin, siis ei olnud nii hea olla kui võiks pärast talispordi tegemist olla.
Siia tuli üks hirmus mõte, mille ma ruttu ära kustutasin.
Aga headest asjadest ka. Ostsin emale sulemantli. Ise olen esimest talve sellise asjaga ja ma üldse ei saa aru, miks ma kõik need aastad kannatanud olen. Kõik puha ilu nimel. Suletoode pole tegelikult üldse kole ju. Kuid milline soojus ja kergus. Suleteki all küll olin nõus magama, aga sulejoppi selga ei pand.
Veel on hea asi see, et mul esialgsete andmete põhjal ei ole rinnavähki. Juhhuuu!
Tegelikult ma peaks praegusel hetkel tegelema kolimisega, aga üldse pole tahtmist. Muutused on hirmutavad. Keegi kuramus tagumikust ka ei näpista. Lähen parem söön pastarooga, mis mind juba ammu köögis ootab.