Ei tea nüüd, kas see on rahvuslikust omapärast või mis, aga autoga sõites metamorfeerun mina flegmaatilisest rahuarmastajast ohtlikuks liiklusmaniakiks. Tahaks kasutada emakeele kogu ilu ja teiste keelte võimalusi ka siin, aga ei hakka. Ei julge. Niisiis, eile onju, keeras mingi blondiin mulle napikalt ette ja siis võttis vist püsikiiruse hoidja 60 km tunnis. Maanteel. Mööda ka ei saanud, lumeolud ja vastutulevad autod ja nii. Kange isu tekkis omada kohest ligipääsu kaasajastatud Perli baasile, kust saaks autonumbri järgi kohe teada ka omaniku numbri. Nii hea, kui saaks sellisel puhul lihtsalt võtta telefoni ja paluda pisut paremale hoidmist, et ma saaks ilusti mööduda.
Töö on üldiselt evil, see õgib su elusalt. Kui ma tööl ei käinud veel, siis ma olin lihtsalt ohtlik juht, aga jummala rahulik see-eest.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Tjaa, mees, sulgi oli kunagi kombeks vastassuunavööndis vurada. Töö on kurjast jah, ma üldiselt tegelen viimasel ajal sellest viilimisega. Läheb libedalt, läheb libedalt. Reedel on näiteks algklassidel uisupäev (vaheldus saalibändi-võistluse-päevale ja piparkoogi-küpsetamise-päevale), mistõttu mul pole ühtegi tundi, kui pärastlõunane tantsutrenn välja arvata, ja päeva kõige olulisem ülesanne on laste saapapaelte kinni ja lahti sidumine. Rüga vapralt, tibulind!
lisaks eessõitva auto juhile helsitamisele peaks üldiselt aitama ka korduv signaalitamine ja tuledega vilgutamine. Samuti tuleb pikivahe viia miinimumini, põhjustamaks aeglases juhis ebamugavustunnet, mis omakorda sunnib teda kiirust lisama või siis paremale hoidma.
Ja seda kõike brokkoli nimel? Oo..
Kuule, Kivi, Sa ikka usud pimesi neid Meeta reaalsuse interpretatsioone. Sa juba tunned teda niiiii kaua, kas Sul siis filtrit pole tekkinud?
Postita kommentaar