Jouhkat-jouhkat

Nii-nii-nii. Pea on mul veel Erkiga rääkimisest segi, aga muidu on ka lihtsalt ilus. Niisiis, täna ärkasin kell pool kuus mõeldes, et mis me siis nüüd teeme, ja et küllap peab kohe üles tõusma. Aga kui kella vaatasin, hakkas peas ikka vasardama mõte: must sleep, must sleep, must sleep. Siis natuke magasingi. Aga tegelikult oli päeva lõpuni adrekas suht põhjas, muudkui kogu aeg rääkisin ja naeratasin.
Aga päevauudistest:
võib juhtuda, et lähengi juunis pooleteiseks kuuks Portugali. Vabatahtlikuks. Ja nüüd: purjetamise maailmameistrivõistlustele. Puudub igasugune aimdus, mida ma seal täpselt tegema pean, aga praegu teadaoleva info põhjal tuleb suur pidu. 100 vabatahtlikku üle kogu Juuropi. Ooooooookean, rõõm oleks jälle kohtuda.
Käisin Epu juures, uksekoodi ei tea ja võtmeid ka pole, a sellegipoolest kolin neljapäeval Martasse. Kell 12 on rinna ultraheli, veeri iksaiting ja pärast seda kolingi. Vat nii.
Pärast Epu ja Pauliga koosveedetud õhtupoolikut käisin veel ka pool-aastat-tabamatu Annega kohvikus. Mõnus-mõnus-mõnus. Ainuke probleem, et olen oma tugevamad küljed kaotanud ära. Lihtsalt ei suutnud seda šokolaadijooki ära juua. Nigel lugu.
Aga kuna meil on nüüd tõesti külmaks läinud, siis oli küll tunne, et koju minnes onajooksu harrastada poleks üldse paha mõte. Mari Sild rääkis siuksest uvitavast rahvaspordialast. See käib nii, et tuleb joosta ja käsi on sel ajal püksis.
Kõik, järgmise korrani...