Move it! Move it!

Täna elasin täiskasvanuelu, mõningad seigad ainult tuletasid meelde, et pole:
-hommikul, onju, käisin mina tööl. Koju jõudsin kell veerand kuus, kust
-kella kuus viieteistkümneks jõudsin veerandtunnise hilinemisega Anti raamatuesitlusele. Antil on kindlasti hää meel, kui väljamaal ka teatakse, et ta raamat välja anti, nii et mainingi selle siin ära. Epu Antiga on siis tegemist. Kail ostis ka eksemplari, kui ta läbi saab, laenan ta käest ja siis mõtlen ehk ostmise pääle ka. Raamatuesitlus oli tore, süüa sai ja juttu puhuda ammukadunud sõpsidega.
-kella üheksaks läksin aalekok spordihalli aeroobikat tegema. Küllike palus nii ilusti, et ei suutnud aitamata jätta. Kõigepealt muidugi astusin hoopis meeste duširuumi, ukse panin kähku kinni, ehkki tundus, et juba kostavad kutsuvad hõiked. Punastasin ja lidusin minema. Minu arust tuli mul Küllikese aeroobika abistamine täitsa hästi välja ja see, et mul parem ja vasak segi läheb, see on üldse sekundaarne puue. Pean ma lisama, et primaarne on see, et naisena sündisin? Tagasi sõitsin Kate Bushi saatel, kelle avastasin enda jaoks umbes kuueaastasena, aga ei röökind kaasa, sest häält pole. Peksin niisama rooli.
-lisama pean ka võib-olla tähtsusetu, aga minu jaoks murrangulise pisiasja, miks ma ikkagi natuke täiskasvanud vanaema arust olen. Nimelt pühapäeval, kui Muna käis, arvas vanaema, et võib-olla koma(kodujuust) on halvaks läinud, et ma võin selle ära süüa. Võin halvaks läinud toite süüa, järelikult suur inimene juba.